Читать книгу Ulenspiegel ja Lamme Goezdak - Charles de Coster - Страница 20

XVI

Ühel hommikul üksi kodus olles hakkas Ulenspiegelil igav; ta lõikas isa saabast, et sellest laeva valmistada. Juba oli ta peamasti kinnitanud talla külge ja pealisnahasse augu teinud, et sinna bugspriiti asetada, kui ta järsku ukse vahel märkas ratsaniku ülemist kehaosa ja hobusepead.

„On siin kedagi?” küsis ratsanik.

„Jah,” vastas Ulenspiegel, „poolteist inimest ja üks hobuse pea.”

Ratsanik küsis: „Kuidas nii?”

Ulenspiegel vastas: „Nii, et üks inimene – see olen mina, pool inimest – sina, ja üks hobusepea kuulub sinu loomale.”

„Kus on su vanemad?”

„Mu isa kaevab ligimesele auku ja ema püüab meile kahju ehk häbi teha.”

„Kuidas nii?” küsis ratsanik.

Ulenspiegel vastas: „Mu isa kaevab väljal auke sügavamaks, et jahimehed, kes meie vilja tallavad, sinna sisse satuksid. Ema läks raha laenama; kui ta liiga vähe toob, on meile häbiks; kui ta liiga palju toob, on meile kahjuks.”

Nüüd küsis ratsanik, kust ta sõitma peab.

„Sealt, kus haned käivad,” vastas Ulenspiegel.

Mees kadus, ent tuli tagasi, kui Ulenspiegel parajasti Klaasi teisest saapast aer-galeeri valmistas.

„Sa oled mind petnud,” ütles ta, „seal, kuhu sa mind saatsid, pole midagi peale pori ja sõnniku, milles haned ümber paterdavad.”

Ulenspiegel vastas: „Ma ütlesin ju sulle, et sealt pead sõitma, kus haned käivad, mitte sealt, kus nad paterdavad.”

„Siis vähemalt näita mulle teed, mis Heisti läheb.”

Ulenspiegel sõnas: „Flandrias lähevad inimesed, mitte teed.”