Читать книгу Harry Augusti esimesed viisteist elu - Claire North - Страница 13

Ma olen juba rääkinud mõnedest etappidest, mida me läbi teeme, kui üritame mõista, kes me oleme. Teises elus ilmutasin ma üsna klišeelikku suhtumist ja tapsin ennast, et see hullumeelsus lõpeks, kolmandas aga otsisin vastuseid Jumalast.

Ma ütlesin juba, et nägin omajagu vaeva, et leida endale Teise maailmasõja ajaks väga igavaid ja ohutuid ametikohti. Maininud pole ma aga seda, et sõda pakkus ühtlasi võimaluse saada teada, kui piiratud olid mu senised teadmised. Nii kuulsin ma näiteks ühelt jamaikalasest tehnikult, kellel oli kahtlane nimi Friday Boy, surnute hingedest ja väga vihastest vaimudest, kes jäävad siia maailma, kui neid ei austata. Ühelt väga ausalt ameerika ohvitserilt, kelle nimi oli Walter S. Brody, tulid baptismi, anabaptismi, mormoonluse ja luteriusu saladused, mis võeti kokku sõnadega: „Minu mamps kuulus mingil ajal kõigisse nendesse kogudustesse ja teada sai ta ainult seda, et kõige parem on Jumalaga rääkida omaette.”

Üks sudaani sõdur, kes oli Tuneesias Rommeli taganevate tankide jaoks moona vedanud, enne kui põgenema pääses – või vangi võeti, see ei tulnudki välja –, juhatas mulle teed muhamediusu juurde. Ta õpetas, kuidas on õige lugeda sõnu ”Mina tunnistan, et ei ole teist jumalat peale Allahi ja Muhamed on tema sõnumitooja”, kõigepealt inglise keeles, siis viletsas araabia keeles ja lõpuks atšoli keeles, millesarnast keelt teist ei ole, kuulutas ta uhkelt, nii nagu ei olevat ka temasarnast meest, kuna tema on ühtaegu moslem ja atšoli. Viimases keeles lugesin ma neid sõnu päris mitu korda, et intonatsiooni õigeks saada, ja kui ta rahule jäi, laksas ta mulle käega turjale ja hüüdis: „Niimoodi! Võib-olla sa ei peagi põrgutules põlema!”

Ma arvan, et just see sõdur õhutas mind reisima rohkem kui teised. Ta jutustas fantastilisi ja, nagu sageli välja tuli, täiesti väljamõeldud lugusid imelistest maadest Vahemere taga, saladustest ja vastustest, mis keset liiva avastamist ootavad. Kui sõda lõppes, otsisin ma esimese laeva, mis viis nendele maadele, kust nii paljud inglased hoopis lahkusid, ja koperdasin pimeda rumalusega, mis sobis minu näiliku noorusega, ajast joobnult läbi kõikvõimalike inetute tegude ja seikluste. Egiptuses haaras mind kirglik veendumus, et Allahi sõnades on tõde, kuni ühel päeval ajasid kolm minu usuvenda, kes käisid samas mošees, mu ühel Kairo kõrvaltänaval nurka ja peksid oimetuks. Nad kiskusid mul habeme välja ja ajasid mu pea nüride nugadega paljaks, sülitasid mulle näkku ja rebisid minu halvastiistuvat valget rüüd, mille ma olin värskelt uskuvahetanu innuga hankinud. Nad kuulutasid, et ma olen juudi nuhk – kuigi kärtspunaste juustega –, imperialist, kommunist, fašist, sionist ja ennekõike mitte üks nende hulgast. Ma olin neli päeva haiglas ja kui mind välja lasti, läksin mulla juurde lohutust saama. Mulla valas mulle viisakalt kellukesekujulisse klaasist tassi teed ja küsis, kuidas ma oma usulisse kutsumusse nüüd suhtun.

Järgmisel päeval ma lahkusin.

Äsja asutatud Iisraeli riigis mängisin ma mõnda aega judaismiga, aga kuigi Kairos saadud haavad oleksid pidanud minu usaldusväärsust Heebrea luureagentuuride silmis tõstma, oli selge, et ma pole siin oodatud ja minu kui vihatud brittide hulka kuuluva endise sõduri staatus ei aidanud samuti kaasa. Ma nägin mehi ja naisi, kelle nahal olid koonduslaagrite tätoveeringud alles sinised, nad langesid Nutumüüri ees põlvili ja nutsid kergendusest, kui selle päikesest läbi imbunud kive nägid, ja ma mõistsin, et mina nende maailma ei kuulu.

Kui ma ronisin Siinai mäele, et otsida jumalat, kes minu palvetele vastaks, tervitas mind seal üks katoliku preester. Ma põlvitasin tema jalge ette, suudlesin tema kätt ja ütlesin, et tema siinviibimine on märguanne, märguanne, et on olemas jumal, kellel on mulle ülesanne, ja ma rääkisin talle kogu oma loo. Siis põlvitas tema minu jalge ette, suudles minu kätt ja ütles, et mina olen märguanne, märguanne Jumalalt, et tema elul on siiski mingi eesmärk; ta ütles, et tänu minule sai tema usk uut jõudu. Ta muutus oma väljaütlemistes nii siiraks, et ma hakkasin ka ise kahtlema. Ta ütles, et viib mu Rooma paavstiga kohtuma; et mul on ees elu, mis on täis mõtisklusi ja palveid, et mõista enda olemasolu saladusi, ja kolm päeva hiljem avastasin ma ärgates, et ta on minu toa põrandal, täiesti alasti, kui palvehelmeid mitte arvestada, ta põlvitas ja suudles minu kätt, kui ma magasin. Ta ütles, et ma olen sõnumitooja, ja palus andestust, et tal oli selles osas kahtlusi olnud, mina aga ronisin natuke enne päikesetõusu salamisi tagatoa aknast välja ja mööda müüri alla.

Ma suundusin Indiasse, kuna olin kuulnud müstitsismist ja tarkustest, mis suudaksid ehk seletada minu olukorda, millega Lääne usuteadus oli hätta jäänud. Ma jõudsin kohale 1953. aastal ja sain kerge vaevaga mehaanikuna tööd lõputult läbikukkuvate reisilennufirmade reas. Mind mõjutas nende läbikukkumine vähe: oli täiesti võimalik, et ma lahkusin esmaspäeva õhtul töölt ja avastasin teisipäeva hommikul tööle tulles, et vana leping on hävitatud ja minu allkirja ootab uus leping, eelmise täielik koopia, kus kõik punktid on täpselt samad, teine on ainult kuupäev ja tööandja nimi. India hakkas pärast Inglismaast eraldumist rahunema ja mina olin lõunas, eemal kõige hullemast verevalamisest, mis selle riigi iseseisvumisele pleki jättis. Nehru oli peaminister ja mina avastasin, et olen hullumeelselt armunud – algul näitlejannasse, kelle silmad paistsid hõbedaselt ekraanilt vaatavat mind ja ainult mind, seejärel aga tema teisikusse, kes müüs lennujaamas puuvilju ega toonud kuuldavale ainsatki sõna, millest ma oleksin aru saanud. Ma jumaldasin teda lömitavalt ja kurameerisin temaga katastroofiliste tulemustega. On tähele pandud, et isegi kõige eakamaid meiesuguste seast kihutab tagant mingi bioloogiline tung, ükskõik kui vana meie mõistus ka poleks. Lapsena tundsin ma ainult bioloogilist tungi kasvada ja olla samal ajal intellektuaalselt masendunud. Teismelisena võitlesin ma masenduse vastu tegevusega ja Hulne Halli intriigide jälgimisega. Nüüd, parimas eas mehena, valdas mind suurem kihu kui kunagi varem minna maailma ja heita sellele väljakutse nagu härjavõitleja areenil. Ma reisisin vastuseid otsides ringi, vaidlesin inimestega, kes vaidlesid vastu, armastasin hinge sügavaimast põhjast ja tundsin end südame sügavaimast põhjast äratõugatuna ning kummardasin Meena Kumarit, Bollywoodi jumalannat kui täiuslikkuse sümbolit, kuigi ma ei mõistnud sõnagi hindi keelt, kui esimest korda tema filme nägin.

Vastused jäid tulemata nii armastusest kui Jumalalt. Ma rääkisin brahmaanidega ülestõusmisest ja taaskehastumisest ning nemad ütlesid, et kui ma elan õiget ja puhast elu, võin ma tulla tagasi mõne kõrgema olendina.

„Aga iseendana? Kas ma võiksin tulla tagasi iseendana?”

See küsimus põhjustas hinduismi asjatundjate seas, kellele ma selle esitasin, omajagu elevust. Mulle meeldib uskuda, et ma tõin nende arutellu esimese aimuse relativistlikust füüsikast, sest akadeemikud ajasid end sirgemalt istuma ning hakkasid siiralt arutama küsimust, kas taassünd peab tingimata olema ajas lineaarne. Viimaks tuli vastust ühelt targalt, kellel oli suur vats ja väga korralikud lauakombed. Ta kuulutas:

„Ära aja naeruväärset juttu, inglane! Inimene muutub paremaks või halvemaks, kuid kõik muutub!”

See vastus ei rahuldanud mind eriti, seega rändasin ma edasi säästudega, mille olin kogunud kümne aastaga, mil parandasin üht ja sama reaktiivlennukit, millel firmanimi igal nädalal muutus. Ei saa öelda, et Hiina oleks tundunud ahvatlev ja ka Tiibeti külastamiseks oli aeg vilets, niisiis suundusin ma lõuna poole ning põikasin mööda Vietnamist, Taist, Birmast ja Nepaalist, seades oma reise selle järgi, millistesse maadesse ameeriklased lähemal ajal sisse ei tungi ja kus pole puhkemas ka kodusõda. Ma ajasin pea paljaks ja sõin ainult köögivilju, õppisin hääldamatute sõnadega valjusti palvetama ja küsisin kõigi Buddhade kõigilt teisenditelt, ühelt Gautamalt ja tema kümnelt tuhandelt eri vormilt, miks ma olen selline, nagu olen, ja kas see surm jääb mulle viimaseks. Ma omandasin teatud maine – inglane, kes tunneb kõiki uske ja suudab diskuteerida iga munga või imaamiga, katoliku või muu preestriga ükskõik millisel filosoofilisel teemal, mille nad üles võivad võtta, peaasi, et see puudutaks inimese surematut hinge. 1969. aastal külastas mind lõbus ümmarguste prillidega mees, kes võttis minu hütis minu vastas istet, jalad risti, ja lausus: „Tere õhtust, austatud härra. Minu nimi on Shen. Ma olen asjassepuutuvast ametkonnast ja tulin küsima, millised on teie kavatsused.”

Ma elasin tollal Bangkokis, sest olin avastanud, et ükskõik kui puhtad palved ei suuda leevendada troopiliste hallituste nuhtlust, mis niiskes džunglis elades inimese nahavoltides kasvama hakkavad. Ajalehtedes olid suurte julgete tähtedega lood sellest, kui imepärane on valitsus, ja palju väiksemate, süngelt mustade tähtedega sosinad kommunistlikest partisanidest, kes mägedes tegutsevad. Ma ei tea, kas ma uskusin, et kaheksaosaline tee tooks mulle virgumise5, kuid ma teadsin, et ma olen liiga vana, et teha ükskõik mida muud, niisiis pühendasin ma oma aja autode remontimisele, oranž rüü seljas, ja mõtisklustele selle üle, mida ma peale hakkan, kui ma ei saa surra.

Härra Shen, kelle nägu meenutas läikimalöödud kastanimuna ja kelle sinine pluus oli selja tagant ja kaenalde alt higist kleepuv, lükkas prillid ninal pisut kõrgemale ja lisas: „Kas te tulite siia kontrrevolutsiooniliseks tegevuseks?”

Ma olin teinud läbi etapi, kus ma arendasin tarkade ja salapäraste vastuste andmise kunsti, kuid ausalt öeldes jääb iga inimene ükskord selliste asjade jaoks liiga vanaks, niisiis ma pahvatasin: „Kas te olete Hiina julgeolekuteenistusest?”

„Loomulikult, austatud härra,” sõnas Shen laulvalt ja kummardas, ilma et oleks tõusnud, käed kokku pandud, nii nagu Tais on kombeks teha, kui pöördutakse aupaklikult õpetaja poole. „Me oleme sellest riigist väga vähe huvitatud, kuid mõned on vihjanud, et te olete Lääne imperialistide agent, kellel on kavas ühineda selliste kontrrevolutsiooniliste jõududega nagu kodanlik separatist dalai-laama, ja et teie tempel on kapitalistliku õõnestustöö pesa, mis on loodud selleks, et rünnata meie hiilgusrikka rahva südant.”

Ta rääkis seda kõike nii heatujuliselt, et ma olin sunnitud küsima: „Kas see ei peaks mitte paha olema?”

„Loomulikult on see paha, austatud härra! Selline õõnestustöö kutsuks esile kättemaksu meie valitsuselt, kuigi loomulikult” – üle tema näo vilksas reibas, rõõmus naeratus – „asuksid teie imperialistlikud liitlased teid kaitsma ja kahtlemata kaasneksid sellega tagasilöögid.”

„Aa!” hüüatasin ma, sest mulle hakkas koitma. „Te ähvardate mu tappa?”

„Ma ei tahaks kuidagi niikaugele minna, austatud härra, suurelt osalt seetõttu, et mina isiklikult usun, et te olete lihtsalt ekstsentriline inglane, kes otsib meelelahutust.”

„Kuidas te mind tapaksite?” uurisin ma. „Kas kiiresti?”

„Ma loodan küll, loomulikult! Erinevalt teie propagandast pole me barbaarsed.”

„Kas mina pean sellest tingimata teadma? Kas üks võimalus oleks näiteks see, et te tapate mu valutult une pealt?”

Nüüd vilksas üle Sheni näo jahmatus ning ta mõtles järele. „Ma usun, et kõigi asjaosaliste jaoks oleks mõistlik, kui me saaksime korraldada nii, et teie surm oleks valutu ja paistaks ka loomulik. Kui te olete ärkvel, viiks see kahtlemata vastuhakkamiseni ja jääksid jäljed enesekaitsest, vägivaldsest surmast, mis oleks munga puhul lubamatu, isegi kui tegu on mungaga, kes on imperialistlik siga. Ega… te ju ei ole imperialistlik siga, mis?”

„Ma olen inglane,” tähendasin ma.

„On inglasi, kes on tublid kommunistid.”

„Mina ei ole kommunist.”

Shen näris kõhklevalt alahuult ja tema pilk sähvis hütis ringi, justkui tahaks leida bambusseintes pragu, millest võiks ilmuda püssitoru. Siis jätkas ta palju vaiksemalt. „Ma loodan väga, et te pole imperialistlik agent, austatud härra,” sosistas ta. „Mul paluti koostada teie toimik ja ma ei suutnud leida mingeid tõendeid, mis ei kinnitaks, et te olete lihtsalt enam-vähem ohutu hull, kellel on vanamoodsad uskumused. Minu tööle heidaks halba valgust, kui peaks selguma, et te olete siiski spioon.”

„Spioon ei ole ma kohe kindlasti,” kinnitasin ma.

Paistis, et see oli talle kergenduseks. „Tänan, härra!” hüüatas ta, tõmbas varrukaga üle lauba ja kummardas siis kiiresti, et selle higise mitteaustava teo eest vabandust paluda. „See tunduski väga ebatõenäoline, kuid sellistel aegadel tuleb olla põhjalik.”

„Ehk te sooviksite teed?” pakkusin ma.

„Tänan, ei. Keegi ei tohi näha, et ma vaenlasega ülearu vennastun.”

„Te ju ise ütlesite äsja, et ma pole vaenlane.”

„Te olete ideoloogiliselt rikutud,” parandas ta, „kuid kahjutu.”

Seda öelnud, seadis ta ikka veel ohtrate kummarduste saatel lahkuma.

„Härra Shen!” hõikasin ma talle järele. Ta peatus uksel, näol pingul ilme, justkui loodaks ta siiralt, et talle kohe tööd juurde ei tule. „Ma ei saa surra,” seletasin ma viisakalt. „Ma sünnin ja elan ja suren, ja elan jälle, kuid see elu on alati üks ja sama. Kas teie valitsusel on selles osas mingit infot, millest võiks mulle kasu olla?”

Shen naeratas ja tema näo ujutas üle siiras kergendustunne. „Ei, austatud härra. Tänan koostöö eest.” Hetke järele mõelnud, lisas ta: „Loodetavasti läheb teil õnneks.”

Ta läks välja.

Tema oli esimene spioon, kellega ma kohtusin, ja Franklin Phearson oli teine. Ma arvan, et neist kahest meeldib Shen mulle rohkem.