Читать книгу Harry Augusti esimesed viisteist elu - Claire North - Страница 8

1990-ndatel eeldatakse, et vaimuhaiguste asjatundjad saavad ise regulaarset nõustamist ja hindamist oma emotsionaalse ja vaimse seisundi osas. Ka mina proovisin kunagi psühholoogina töötada, kuid avastasin, et probleemid, mida ma pidin diagnoosima, olid kas üle jõu käivad või liiga subjektiivsed, et neid arvestada, minu käsutuses olevad vahendid aga kas naeruväärselt armetud või ülemäära võimsad. Lühidalt öeldes polnud mul selle töö jaoks vajalikku loomulaadi, ja kui mind saadeti teist korda minu olemasolu jooksul – kuid esimest korda selles elus – Püha Margoti varjupaika, tundsin ma uhkusesegust raevu selle üle, et mind ümbritsevad rumalad surelikud võivad minu vaimsest tervisest, mida oli tõsistest väljakutsetest hoolimata oivalises korras hoitud, nii valesti aru saada.

1960-ndate vaimuhaiguste spetsialistide kõrval näevad nende kolleegid 90-ndatest välja nagu Mozartid Salieri kõrval selle viletsamatel päevadel. Ilmselt peaksin ma rõõmustama, et mõned 60-ndate eksperimentaalsemad ravimeetodid ei olnud veel kosmopoliitsesse Northumberlandi jõudnud. Minu peal ei katsetatud LSD-d ega Ecstasyt ja mul ei palutud arutleda minu seksuaalsuse üle, kuna meie üks ja ainus psühhiaater doktor Abel pidas Freudi ebasanitaarseks. Esimesena avastas selle Tõmblus, õnnetu naisterahvas, kelle pärisnimi oli Lucy ja kelle Tourette’i sündroomi raviti apaatia ja jõhkruse seguga. Võib-olla meie sanitaridel oligi mingi ettekujutus teraapiast, mille abil lõhkuda sisseharjunud käitumishäireid, kuid Lucyt ravisid nad igatahes niimoodi, et lõid talle lahtise käega vastu meelekohti iga kord, kui ta tõmbles või mühatas, ja kui ta selle tulemusena valjemini häälitsema hakkas – see juhtus sellise ärrituse peale sageli –, istusid kaks sanitari talle otsa, üks jalgade peale, teine rinnale, ja jäidki niimoodi, kuni ta nende all peaaegu teadvuse kaotas. Sellel ainsal korral, kui ma püüdsin sekkuda, sain ma sama kohtlemise osaliseks ja lebasin Inetu Billi, päevase vahetuse peasanitari ja kunagise vanglalinnukese alla litsutult, saatjaks tänitamine Clara Watkinsilt ja Uuelt, kes oli töötanud haiglas juba pool aastat, kuid ei olnud seniajani öelnud kellelegi oma nime. Uus seisis minu randmete peal, peamiselt selleks, et oma innukust näidata, samal ajal seletas Inetu Bill mulle, et ma olen väga paha patsient, segan teiste ravimist ja et see, et ma enda meelest olen arst, ei tähenda veel, et ma midagi teaksin. Ma karjusin jõuetust vihast ja masendusest ning Bill andis mulle kõrvakiilu, mis ajas mind raevu, ja selle raevu taustal üritasin ma pisaraid tagasi hoida, enesehaletsust vihaks muuta, kuid ma ei saanud sellega hakkama.

„Noku!” kisas Tõmblus meie iganädalase grupiteraapia sessiooni ajal. „Noku, noku, noku!”

Doktor Abel, tillukesed vuntsid huulte kohal võbisemas nagu hirmunud hiir, pani sulepeale klõpsuga korgi otsa. „No kuule, Lucy…”

„Anna juba, anna, anna, anna juba, anna juba, anna juba!” karjus Lucy.

Ma jälgisin, kuidas puna üle doktor Abeli põskede valgub. See oli lummavalt põnev õhetus, seda oli võimalik vaadelda peaaegu üksikute kapillaaride haaval, ja korraks mõistatasin ma, kas selle õhetuse levimiskiirus näitab vere voolamiskiirust tema pindmistes veresoontes – sellisel juhul peaks ta tõsiselt kaaluma sagedasemat liigutamist ja korralikku massaaži. Tema vuntsid olid läinud moest juba siis, kui Hitler Tšehhoslovakkiasse tungis, ja ainsad vähegi mõistlikud sõnad, mida ma tema suust kuulnud olin, kõlasid nii: „Doktor August, teistest kõige rohkem äralõigatuna tunneb end inimene, kes on üksildane rahvahulga seas. Võib-olla ta noogutab ja naeratab ja ütleb seda, mida vaja, kuid ka seesama teesklus lükkab teda teiste sõprusest eemale.”

Ma küsisin, mis õnneküpsise seest ta selle mõttetera leidis, tema oli hämmeldunud ja küsis, mis asi on õnneküpsis ja kas neid tehakse ingveriga.

„Tahan, tahan nokut!” karjus Tõmblus.

„Me ei jõua kuhugi,” pomises doktor Abel väriseva häälega ning sel hetkel tõmbas Lucy oma kitliserva üles, näitas meile oma hiiglasuuri aluspükse ja hakkas tantsima, nii et Simon, kes oli parajasti oma bipolaarse maania alumises punktis, puhkes nutma, selle peale hakkas Margaret end kõigutama ja selle peale omakorda tormas tuppa Inetu Bill, kepp ja hullusärk käes valmis, doktor Abel aga sibas minema, kõrvaotsad hõõgumas nagu pidurituled.

Kord kuus lubati külastusi, aga kedagi ei tulnud.

Simon ütles, et nii ongi parem; et ta ei taha, et teda sellisena nähtaks; et tal on häbi.

Margaret karjus ja kraapis seinu, kuni küüned läksid verele, nii et ta tuli viia tema tuppa ja talle rahustit süstida.

Lucy, sülg mööda nägu voolamas, ütles, et mitte meie ei peaks häbenema, vaid nemad. Ta ei öelnud, kes need nemad on, aga seda polnud ka vaja, sest tal oli lihtsalt õigus.

Kahe kuu järel olin ma valmis lahkuma.

„Ma mõistan nüüd,” laususin ma doktor Abeli laua ees istudes rahulikult, „et mul oli närvivapustus. Loomulikult on mul vaja veel nõustamist, kuid teile saan ma ilmutada ainult sügavat tänulikkust selle eest, et te aitasite mul sellest probleemist üle saada.”

„Doktor August,” vastas doktor Abel ja seadis sulepea märkmikuga kohakuti, „ma arvan, et teil oli midagi sootuks tõsisemat kui lihtsalt närvivapustus. Teid valdasid pettekujutlused, mis, nagu mina usun, osutavad keerulisematele psühholoogilistele probleemidele.”

Ma vaatasin doktor Abelit uue pilguga ja arutlesin, mis võiks tema jaoks olla õnnestumise märgiks. Nähtavasti ei tarvitse selleks olla patsiendi tervenemine, jõudsin ma järeldusele, peaasi, et ravi on huvitav. „Mida teie siis välja pakute?” uurisin ma.

„Ma tahaksin teid veel natuke aega siin hoida,” vastas ta. „Praegu on tulemas väga põnevad ravimid, mis minu arvates oleksid täpselt need, mida teil vaja…”

„Ravimid?”

„Fenotiasiiniga on tehtud väga paljutõotavaid edusamme…”

„See on putukamürk.”

„Ei… ei, doktor August, ei. Arstina ma mõistan teie muret, aga ma kinnitan teile, et fenotiasiinist rääkides pean ma silmas selle derivaate…”

„Ma tahaksin vist ka mõne teise meediku arvamust, doktor Abel.”

Ta kõhkles hetke ja ma nägin, kuidas võimaliku konflikti ootuses lahvatas tema sees uhkus. „Ma olen kvalifitseeritud psühhiaater, doktor August.”

„Sellisel juhul teie kui kvalifitseeritud psühhiaater teate, kui oluline on, et patsient usaldaks kasutatavaid ravimeetodeid.”

„Jah,” tunnistas ta vastumeelselt. „Kuid mina olen siin osakonnas ainus kvalifitseeritud arst…”

„See pole tõsi. Ka minul on vajalik kvalifikatsioon.”

„Doktor August,” sõnas ta väreleva muigega, „teie olete haige. Teie seisund ei võimalda teil meedikutööd teha, kõige vähem veel enda kohta hinnangut anda.”

„Ma tahan oma naisele helistada,” vastasin ma kindlalt. „Tal on seaduse järgi õigus selles kaasa rääkida, mida te minuga teete. Ma keeldun fenotiasiini võtmast ja kui te sunnite mind seda võtma, peate enne saama loa mõnelt minu lähedaselt. Tema on minu lähedane.”

„Nagu ma aru saan, doktor August, on teie raviletoomise eest vastutav osalt just tema.”

„Ta teeb vahet, millised on head ja millised halvad rohud,” parandasin ma. „Helistage talle.”

„Ma mõtlen sellele.”

„Ärge mõelge, doktor Abel,” ütlesin ma. „Lihtsalt helistage.”

Ma ei tea tänase päevani, kas doktor Abel helistas Jennyle või mitte.

Mina isiklikult kahtlen selles.

Esimesel korral üritasid nad anda mulle seda rohtu märkamatult. Nad saatsid Clara Watkinsi, kes oli nii süütu näoga ja tundis oma tööst nii õelat mõnu. Tal oli käes kandik tablettidega nagu ikka – tabletid peitsin ma salaja pihku ja viskasin ära – ja süstal.

„No kuule, Harry,” tõreles ta, kui minu ilmet nägi. „See on sinu tervisele kasulik.”

„Mis on kasulik?” küsisin ma juba kahtlustavalt.

„See rohi!” lõõritas Clara Watkins rõõmsalt. „Sulle meeldib ju hirmsasti rohtusid võtta.”

Inetu Bill oli toa teises otsas ja seiras mind. Billi kohalolu kinnitas minu kahtlusi – ta ootas juba, millal rünnata. Ma ütlesin: „Ma nõuan, et saaksin näha seaduslikku nõusolekukinnitust, millel on mõne minu lähedase allkiri.”

„Nõua aga pealegi,” ühmas Clara ja haaras mul varrukast. Ma tõmbasin oma varruka lahti.

„Ma nõuan advokaati, seaduslikku esindajat!”

„Meil pole ju vangla, Harry!” vastas Clara lõbusalt ja lõngutas Inetu Billi poole kulme. „Siin advokaate ei ole.”

„Mul on õigus saada teise arsti arvamus!”

„Doktor Abel teeb nii, nagu on sulle parem. Milleks vastu puiklema hakata? Niisiis, Harry…”

Nende sõnade juures haaras Inetu Bill mind selja tagant karukallistusse ja mina mõistatasin ning mitte esimest korda, miks ma polnud rohkem kui kahesaja aasta jooksul leidnud aega, et õppida mõnda võitluskunsti. Bill oli endine vang, kelle jaoks vaimuhaiglas sanitarina töötamine meenutas üsnagi türmis istumist, kuid oli veel parem. Ta tegi haigla aias iga päev tund aega trenni ja võttis steroide, mis panid tema otsaesise pidevalt higist läikima ja, nagu ma kahtlustasin, kahandasid tema munandeid, nii et ta pidi seda kompenseerima, tehes veel rohkem trenni ja neelates loomulikult ka veel rohkem steroide. Ükskõik, milline oli tema sugunäärmete seisund, kuid tema käsivarred olid jämedamad kui minu reied ning nüüd keerati need minu keha ümber ja mind tõmmati toolilt maha, jalad tulutult õhus vehkimas.

„Ei!” anusin ma. „Palun ärge tehke, palun, palun ärge…”

Clara plaksutas sõrmedega vastu minu käsivart, nii et nahk hakkas õhetama, ja torkas seejärel süstla veenist kaugelt mööda. Ma põtkisin jalgadega ja Inetu Bill pigistas tugevamini, nii et minu silmadesse tõusis kuumus ja aju täitus justkui vatiga. Ma tundsin, kuidas süstal tungis käsivarde, kuid seda, kuidas see välja tuli, ma enam ei tundnud, siis lasti mul põrandale kukkuda ja öeldi, et ma ei oleks

„Nii tobe, Harry! Miks sa pead alati nii tobedalt käituma, kui sulle head tahetakse?”

Mind jäeti sinna istuma, põlved laiali, ja ootama, millal rohu mõju kohale jõuab. Minu peas kihutasid mõtted, ma üritasin mõelda välja mõnda lihtsalt kättesaadavat vastumürki sellele mürgile, mis läbi minu keha voolas, kuid ma olin olnud arst ainult ühes elus ega olnud jõudnud veel tänapäevaseid ravimeid uurida. Ma roomasin neljakäpakil läbi toa veekannu juurde ja jõin selle tühjaks, siis jäin keset tuba selili lamama ja üritasin aeglasemalt hingata, südamelööke ja hingamist aeglasemaks sundida, proovisin tulutult piirata rohu levimist kehas. Mulle tuli pähe, et ma peaksin üritama oma sümptomeid jälgida, niisiis keerasin ma end ringi, et kella näha, ja jätsin meelde, mida see näitas. Kümne minuti pärast tundsin ma kerget peapööritust, kuid see läks mööda. Viieteistkümne minuti pärast märkasin ma, et minu jalad on maailma teises otsas. Keegi oli mu pooleks saaginud, kuid närvid olid ikkagi minu küljes, kuigi luud olid katki ja minu jalad kuulusid nüüd kellelegi teisele. Ma teadsin, et see pole võimalik, kuid alistumusega, mis ei julgenud minu olukorra lihtsale tõele vastu hakata, leppisin ma faktiga, et see täiesti selgelt ikkagi on nii.

Tõmblus tuli, seisis minu kohale ja küsis:

„Misa teed?”

Ma arvasin, et ta ei taha vastust, niisiis ma ei vastanudki.

Mööda minu põske voolas alla sülg. See oli päris mõnus tunne, külm sülg palava naha peal.

„Misa teed misa teed misa teed?” kriiskas Tõmblus ja mina mõistatasin, kas Northumberlandis ollakse adrenergilistest agonistidest juba kuuldud või need rohud alles tulevad mingil ajal.

Ta raputas mind ja läks minema, kuid ilmselt jäi temast midagi maha, sest ma värisesin edasi, pea vastu põrandat kolksumas, ja ma teadsin, et ma olen püksi teinud, aga sellest polnud samuti lugu, see oli huvitav ja teistmoodi kui sülg, see oli täpselt sama temperatuuriga kui mina ise, kuni kuivas ära ja hakkas kipitama, pealegi toimus see kõik kusagil kaugel, ja siis oli Inetu Bill seal ja tema nägu oli hävitatud. See oli löödud vastu lage minu kohal puruks nagu küps tomat, pealuu oli sisse löödud, nii et vere ja aju tilkuvate jäänuste vahel olid alles ainult nina, kaks silma ja vastikult irvitav suu, ja kui ta minu kohale kummardus, voolasid tema väikeaju tükid mööda tema põske alla, veeresid suunurka ja moodustasid hallikasroosast ollusest tilga, mis rippus tema alahuule küljes ja siis langes nagu lapse lusika küljest pudenev õunapüree otse minu näo peale, ja ma karjusin ja karjusin ja karjusin, kuni ta hakkas mind kägistama ja ma ei karjunud enam.

Loomulikult olin ma selleks ajaks ajataju kaotanud ja nii jäi selle ettevõtmise diagnostiline väärtus üsnagi tagaplaanile.