Читать книгу Harry Augusti esimesed viisteist elu - Claire North - Страница 22

Surma ees ei tunne me vähimatki hirmu.

Kõige kohutavam on taassünd. Taassünd ja pidev hirm, et ükskõik kui palju kordi meie kehad uuenevad, ei ole meie mõistust võimalik päästa.

Mul oli käsil kolmas elu, kui ma sain aru, et olen sündinud väljaspool abielu. Ma seisin Harriet Augusti kirstu kohal ja vaatasin näkku oma isale – oma bioloogilisele isale –, kes seisis teisel pool hauda.

Ma ei olnud maruvihane ega nördinud. Ma tundsin, võimalik et nii loogilise mõtlemise kui ka leina pärast, tänulikkust Harrieti ja Patricku vastu, et nad olid mu üles kasvatanud, kuigi minu hinge laskus ilmutuslik mõistmine, et ma ei saa olla nende liha ja veri. Ma uurisin oma bioloogilist isa rahulikult, nii nagu võiks uurida tabletti, mille kohta kahtlustatakse, et see on platseebo, mitte pärisravim. Ma ei mõelnud mitte sellele, miks või kuidas, vaid hoopis mis. Mis siis, kui minu isa on samasugune kui mina?

Ma pean tunnistama, et informatiivseks ei saa minu pingsat uurimist kuidagi nimetada. Nüüd, mil Harriet oli surnud ja minu kasuisa tõmbus aina sügavamale üksindusse ja leina, võtsin ma tema kohustusi aina rohkem üle ning hülgasin lõpuks kooli hoopis, et hakata mõisas poisiks iga töö peale. Suur majandussurutis lähenes ja Hulne’i pere ei olnud teinud mõistlikke investeeringuid. Minu vanaemal Constance’il oli õlgadel rahaasjades kainelt mõtlev pea, kuid ühtlasi oli ta tohutult uhke ja see tõi kaasa huvide konflikti. Ta hoidis kokku kütuse ja parandustööde pealt mõisas, luges igat penni ning põlgas igasuguseid kulutusi, kuid korraldas igal aastal pidusöögi kõigile Hulne’ide sugulastele ja kaugetele sõpradele, kes tulid mõisa maadele jahti pidama – see üksainus üritus nõudis julgelt kaks korda rohkem raha, kui ta oli kokku hoidnud. Minu tädidest abiellus Alexandra meeldiva, kuid sisuliselt silmapaistmatu riigiametnikuga ja tema õde Victoria jätkas oma ohjeldamatut ja skandaalidega täidetud eluviisi, mida minu vanaema lihtsalt keeldus endale tunnistamast. Jäine külmus minu bioloogilise isa ja tema naise vahel ei lasknud neil kummalgi ülearu kulutada. Minu isa naine raiskas suurema osa oma ajast Londonis ja seda lubati, kuna ta pillas omaenda või enda perekonnapoole raha; isa veetis suurema osa oma päevadest maal ja proovis rumala peaga kätt kohalikus poliitikas, ja kui need kaks sattusid ühte majja või voodisse, suhtlesid nad samasuguse jäiga asjalikkusega ja kirgliku kangestumusega, mis iseloomustas vanaema korraldatud iga-aastast pidusööki. Sel kombel käis perekond alla: algul ei hakatud majapidamisse uusi teenijaid juurde võtma, kui mõni koht tühjaks jäi, seejärel aga loobuti teenijatest hoopis. Minu kasuisa jäeti palgale samavõrd haletsusest tema olukorra pärast kui teenete eest, mida ta perekonnale osutas, ning lisaks ka selle eest, nagu ma mõistma hakkasin, et Hulne’id tundsid end olevat Augustide perele võlgu, kuna need olid kasvatanud last kordagi kurtmata.

Ma teenisin oma ülalpidamiskulud tasa nagu esimeseski elus ja nüüd, mil mul olid nii paljude aastate kogemused, oli minust palju rohkem kasu. Ma tundsin mõisa maid peaaegu pareminigi kui isa ning olin lisaks sellele omandanud aastate jooksul mitmesuguseid oskusi: näiteks mõistsin ma mootoreid parandada, torusid lappida ja leida katkise juhtme, mis tundus tollal uskumatult keerulise tehnilise oskusena eriti teismelise poisi puhul. Ma pingutasin väga, et olla kõikjal ja mitte kusagil, asendamatu ja nähtamatu, nii selleks, et peletada elu üksluisust, kui selleks, et uurida – nagu ma nüüd juba teadsin – oma bioloogilist perekonda. Minu vanaema üritas omandada minu mittemärkamise kunsti, tädi Alexandra oli liiga harva majas, et mind märgata, Victoria ei märganud mind, ilma et oleks pidanud pingutamagi, ja minu pärisisa Rory vahtis mind, kuni tabati vahtimast, kuigi kas tema ainitise pilgu põhjuseks oli uudishimu või süütunne, seda ei osanud ma öelda.

Ma vaatasin seda meest, kes oli jäigalt riides ja veel jäigema iseloomuga. Tema ülahuulel istusid vuntsid, mis meenutasid vana lemmiklooma ja mida ta kaitses salamisi väikese rohelise võrguga. Ma mõistatasin, kas ta on samasugune kui mina. Kui ülemteener lahti lasti ja minust sai odavamat sorti majateener, seisin ma tihtilugu tema tooli taga laua otsas ja vaatasin, kuidas ta liiga kaua küpsetatud kana aina väiksemateks ja väiksemateks tükkideks lõikas, ilma et oleks ainsatki neist puutunud, enne kui viimane kui tükk oli kuubikuteks hakitud. Ma nägin ühte rituaalset suudlust, mille ta andis oma naise põsele, kui see mõisa jõudis, ja veel üht rituaalset suudlust, mille mu isa andis oma naise põsele, kui see järgmisel päeval lahkus, pärast seda, kui oli saanud oma garderoobi linnasõiduks uuendada. Kord külma ilmaga kuulsin ma, kuidas tädi Alexandra sosistas isale, et tal on täpselt paras rohi tema puusavalu jaoks – sõjas oli mu isa puus saanud kriimustada, kuid tema pidas seda oma peas millekski palju suuremaks ja mina ei pannud seda talle pahaks, sest ma olin ka ise sõjas käinud ja teadsin, kuidas sellised asjad inimesele mõjuda võivad. Tädi Victoria tundis ühte veidrat mehikest Alnwickist, kes tundis ühte suurepärast meest Leedsist, kes sai Liverpoolist regulaarselt partiisid mingit uudset rohtu, diatsetüülmorfiini – see on täpselt õige asi, täpselt see, mida isal vaja. Esimesel korral, kui isa seda võttis, vaatasin ma ukse vahelt, ja ma nägin, kuidas ta värisema ja tõmblema hakkas ja siis liikumatult lebama jäi. Sülg voolas tema lahtisest suust alla üle põse ja kogunes kõrvast natuke ettepoole. Siis märkas minu tädi, et ma piilun, karjus, et ma olen rumal poiss, andis mulle käeseljaga kõrvakiilu ja lõi ukse mürtsuga kinni.

Kolm päeva hiljem vahistas politsei Alnwicki mehikese. Nad olid saanud hoogsa, kuid mitte just kõrgstiilis kirjutatud anonüümkirja. Sama käekirjaga kirjutatud kirju sai politsei veel ainult ühe, see pärines samalt anonüümselt allikalt, kes hoiatas neid, et boksiidikaupmees härra Traynorile meeldib poisse puudutada. Kirjas oli ka H-nimelise poisi tunnistus, mis kinnitas allika sõnu. Kui asja oleks uurima kutsutud asjatundjad, oleksid nad ehk märganud, et arvatava täiskasvanu ja poisi käekirjad on selgelt sarnased. Tegelikult aga sai kinnitust, et hambajäljed küsitlemisele toodud härra Traynori pöidlal kuuluvad lapsele, ja kuigi rohkem kirju ei tulnud, soovitati tal kiiresti mujale kolida.

Minu esimeses elus ei läinud minu bioloogiline isa peaaegu kunagi niikaugele, et oleks otseselt näidanud üles huvi minu vastu – kui ta minu vastu üldse mingit huvi ilmutas, sest mina seda ei märganud. Teises elus oli mul liiga palju tegemist enda tapmisega, et ma oleksin saanud mingitele välistele asjadele tähelepanu pöörata, kuid kolmandas elus oli minu käitumises nii palju kõrvalekaldeid, et see põhjustas kõrvalekaldeid ka minu isa käitumises. Nii uskumatu, kui see minu tulevasi elusid vaadates ka ei paista, tundsime kõige suuremat lähedust kirikuskäimiste ajal. Hulne’id olid katoliiklased ja nende päruslik häbi selle pärast oli viimastel aastatel teisenenud omamoodi otsustavaks uhkuseks. Hulne’ide rahaga ja Hulne’ide jaoks ehitati kabel ning kohalik rahvas, kes seal käis, oli väga vähe huvitatud usuvoolu sisust, see oli lihtsalt käepäraselt lähedal. Preester oli mees, kes oli selgelt liiga vähe jumalakartlik, tema nimi oli Shaeffer ja ta oli loobunud oma jäigast hugenotlikust kasvatusest katoliikluse silmatorkavamate rõõmude ja kõigi selle muude plusside kasuks. See andis kõigile tema töökohustuste täitmisele omamoodi lustlikkust, justkui oleks ta vabanenud rõhuvast sundusest kanda pidevalt musta ja otsustanud nüüd kanda kogu aeg hoopis lillat. Ei mina ega mu isa läinud kirikusse, kui tundus tõenäoline, et me peame temaga suhtlema, ja see asjaolu sundis meid suhtlema hoopis teineteisega.

Ei saa öelda, et meie suhe oleks kevadise lillena õitsele puhkenud. Meie esimesed kohtumised kabelis olid vaikivad ja piirdusid äratundva pilguga. Me isegi ei noogutanud tervituseks. Kui minu isal oli põhjust mõistatada, mida teeb kaheksa-aastane poiss jumalakojas, siis järeldas ta ilmselt, et ma olen seal leina pärast, mina aga mõistatasin, kas see pole mitte kerge süütunne, mis mu isa nii vagaks on sundinud. Minu jaoks oli isa kabelisviibimine algul pahandav ja häiriv, kuid seejärel ärkas minus uudishimu, sest ma olin võtnud jalge alla rumalate kõige klišeelikuma teekonna: ma üritasin mõista enda olukorda ja püüdsin hinges mingi jumalusega ühendust saada.

Minu mõttekäik oli tavaline meile kõigile, kes me teeme kalatšakrat, neile, kes rändavad läbi paljude elude. Ma ei suutnud oma probleemile seletust leida ja kuna ma olin jõudnud järeldusele, et mitte keegi teine, kellega ma olen kokku puutunud, ei tee oma elupäevi aina uuesti ja uuesti läbi, nõudis loogika, et ma peaksin ennast kas ebardiks teaduslikus mõttes või usuksin, et mind on puudutanud mingi jõud, mida ma ei suuda hoomata. Kolmandas elus ei olnud mul veel mingeid teaduslikke teadmisi, kui mitte arvestada seda pinnapealset juttu, mida ma olin lugenud 1970-ndatel läikivatest ajakirjadest, kus ennustati maailma hävimist tuumasõja tõttu, ja ma ei suutnud ette kujutada, kuidas minu olukord võiks teaduslikult võttes võimalik olla. Miks see just minuga toimus? Miks peaks terve loodus minu vastu vandenõu sõlmima, et mind sellisesse kimbatusse panna? Ja minu rännakus oli ju midagi ainulaadset, midagi erilist, mis viitas, et kõigel sellel on mingi eesmärk, midagi enamat kui aatomitetasandist allpool toimuvate sündmuste juhuslik kokkusattumus? Mõistnud neid eeldusi, pöördusin ma kõige levinuma üleloomuliku seletuse poole, mis käepärast oli, ja otsisin vastuseid Jumalalt. Ma lugesin Piibli kaanest kaaneni läbi, kuid Piibli kirjeldustes surnust ülestõusmisest ei leidnud ma seletust enda olukorrale, kui just mitte uskuda, et ma olen kas prohvet või äraneetu – ja oli liiga vähe tõendeid, et otsustada ükskõik kumma variandi kasuks. Ma üritasin uurida teisi religioone, kuid sellel ajal ja selles kohas oli infot alternatiivsete usundite kohta raske leida ja kõrvutada, eriti veel lapsel, kes peaks suutma oma nimegi vaid hädavaevu kritseldada, niisiis avastasin ma, et pöördusin pigem kättesaadavuse kui mingite eriliste teadmiste tõttu kristliku jumala poole.

Nii võiski mind tihtipeale leida kabelist, palumas vastuseid nimetutele küsimustele, kui ükskord:

„Ma näen, et sa käid siin sageli.”

Minu isa.

Ma olin pead murdnud, kas selline olukord nagu minul võib olla pärilik. Aga kui see nii on, miks siis minu isa pole selle kohta midagi öelnud? Kas üks inimene võib olla nii pinnapealne, uhkusest ja ajastust nii kammitsetud, et ei räägi pojale nii kohutavast needusest? Kuid samas, kui minu olukord oleks pärilik, miks siis minu isa käitub nii ühtemoodi, kui teadmised peaksid ju ometi mingi muutuse esile kutsuma?

„Jah, härra.” Vaistlik vastus, mis ka edastati vaistlikult. Ma olen tähele pannud, et lapsena on minu tavaliseks suhtumiseks viisakas nõusolek vanemate inimeste sageli ebamõistlike ja tihtipeale ebaõigete oletustega. Neil vähestel kordadel, mil ma proovisin mässu tõsta, heideti minu arvamus kõrvale, nagu oleksin ma jonnakas ninatark, mitmel puhul sai selline vastuhakk aga ettekäändeks laksule. Kuid see, mida „Jah, härra” võidab erapooletuses, jääb puudu vestlusele kaasaaitamise osas, ja nii jäi meie jutuajamine soiku.

Viimaks: „Kas sa palvetad Jumala poole?”

Ma pean tunnistama, et läks natuke aega, enne kui selle küsimuse banaalsus mulle pärale jõudis. Kas see mees, kellel oli pool geneetilisest materjalist sama mis minul, ei suuda tõesti midagi paremat välja mõelda? Kuid et olukorda veel keerulisemaks ja segasemaks ajada, vastasin ma jälle: „Jah, härra.”

„See on hea. Sind on hästi kasvatatud.”

Tundus, et tal on selle üle hea meel, ja mina tõlgendasin seda võibolla oma innukuse tõttu liiga vabalt, pidades seda vanemlikuks rõõmuks. Nüüd, mil me olime oma vestlusega juba nii kaugele jõudnud, tundus, et tal on kavas lahkuda, niisiis tegin ma katset küsimusega: „Mida teie palute, härra?”

Täiskasvanu suust oleks selline küsimus olnud liiga otsekohene ja pealetükkiv. Lapse suust, kes ei suuda vastuseid niikuinii mõista, oli see võib-olla lausa armas, ja nüüd mängisingi ma lapse rolli, manades ette oma kõige süütuma ilme, mida ma olin peegli ees harjutanud. Kahjuks ei ole paljalt see asjaolu, et ma olen noor, kindlustanud mulle kunagi naiivse süütuse aurat.

Isa mõtles tükk aega järele, võttes seda ilmselt mitte niivõrd vastusena kui oma hinge avamisena võõrale. Seejärel ta naeratas ja valis pinnapealsema vastuse. „Seda, mida kõik. Ilusat ilma, head toitu ja armastavat perekonda.”

Nähtavasti paistis minu uskumatus selle mõtteavalduse üle minu näost välja, sest isa nägu tuksatas piinlikult, ta mõistis, et tal ei õnnestunud mind petta, ning selle kompenseerimiseks sasis ta kohmakalt ja kähku minu juukseid – žest, mis katkestati sama kiiresti, kui see oli alanud.

See oli minu esimene mõtestatud vestlus minu bioloogilise isaga ja ei saa öelda, et see oleks head ennustanud.