Читать книгу Harry Augusti esimesed viisteist elu - Claire North - Страница 21

Phearson sai minust jagu.

Me oleme jälle tagasi, tagasi minu neljandas elus, ja tundub, et me naaseme siia kogu aeg, kuigi ma üritan sellest hoiduda, me jõuame kogu aeg tagasi sinna hetke, mil ma põlvitan tema jalge ees, nuuksun tema käe vastas ja anun, et teeks sellele lõpu, palun, palun, Jumala eest, lõpetaks selle.

Ta sai minust jagu.

Ma olin alistatud ja see oli kergendus.

Minust sai masin, mis luges ette ajalehepealkirju ja – artikleid, mida ma olin näinud, sõna-sõnalt, päev päeva järel, ulatudes tagasi läbi elude, mis olid varem olnud. Mõnikord eksisin ma keeltesse, mida olin õppinud reisidel, ning pistsin vahele teateid tapatalgutest ja kukutatud valitsejatest, Buddha tarkusi või killukesi šintoismi dogmadest. Phearson ei katkestanud ega parandanud mind kordagi, vaid istus, toetudes mugavalt tugitooli seljatoele, samal ajal kui lintmagnetofon klõpsus ja kaks suurt paksu ketast keerlesid – tundus, et neid tuli vahetada iga kahekümne minuti järel. Phearson oli piitsa ja prääniku meetodi täiuslikult omandanud: ta oli alati minu juures, kui präänikut anti, ja alati mujal, kui anti piitsa, niisiis, kuigi ma teadsin täpselt, mida ta saavutada püüab, sai temast minu peas midagi kuldse ingli taolist, kes toob endaga kaasa soojuse ja lõpetab valu. Ma rääkisin talle kõigest, minu täiuslikust mälust sai täiuslik needus, kuni viimaks, kolme päeva pärast, tuli see naine.

Ma tajusin läbi rohtudest ja kurnatusest põhjustatud udu, et eessaalis toimub midagi. Siis kõlas käskiv hääl: „Jumala pärast!”

Ma olin parajasti väiksemas kahest salongist, kössitasin magnetofoni kõrval nagu alati ja lugesin monotoonse häälega oma mälestusi atendaadikatsest president Reaganile. Naine tungis pikkade, peaaegu keskaegsete varrukate lehvides tuppa, hall käharate juuste pahmakas peas hüppamas, nagu elaks omaenda elu, ruuž sügavale nahakanjonitesse surutud, rasked sõrmused sätendamas, kui ta sõrmedega nipsutas. „Sina!” käratas ta Phearsonile, kes lülitas vaistlikult salvestamise välja. „Välja!”

„Kes kurat te…”

Naine katkestas tema sõnad ainsa kõrgi käeliigutusega ja nähvas: „Helista oma ülemustele, kohutav mehike! Taevas küll, mida te siin teinud olete? Kas te ei mõista, kui kasutu see kõik on?” Phearson avas suu, et midagi öelda, kuid jälle katkestati teda armutult. „Hopp-hopphopp! Lase jalga ja helista, kuhu vaja!”

Võib-olla nähes, et mõistlik suhtlemine ei anna siin midagi, tõmbusid Phearsoni kulmud kortsu ning ta marssis toast välja ja lõi ukse enda taga pahaselt mürtsuga kinni. Naine istus minu vastas toolile, tonksas üsna äraolevalt paari magnetofoni nuppu ja itsitas, nähes, kui suur ja kohmakas see on. Mina hoidsin pilgu põrandal, ise küürus nagu kõik inimesed, kes on hirmul ja ootavad karistust, ega julgenud loota.

„Tõepoolest, milline jube supp siin kokku on keedetud,” lausus naine lõpuks. „Sa näed päris hull välja. Mina olen Virginia, juhul kui sa pead murrad – ja ma näen, et murrad. Muidugi murrad sa pead.”

Ta kõneles minuga nagu hirmunud kassipojaga, nii et pigem üllatuse kui millegi muu pärast tõstsin ma korraks pilgu ning jõudsin märgata pärlitega käevõrusid ja hiiglaslikku kaelakeed, mis rippus naisel peaaegu nabani. Naine pani käed kokku, kummardus minu poole, vaatas mulle silma ega pööranud pilku ära. „Chronose klubile,” lausus ta lõpuks. „Mina olen Harry August. 26. aprillil 1986 plahvatab neljas reaktor. Aidake mind.”

Ma hoidsin hinge kinni. See naine oli näinud minu kuulutust – kuid seda võis näha ka Phearson, kui ta vaevus seda otsima. Seda võis näha igaüks, kes loeb erakuulutusi nendes ajalehtedes, kus Simon oli lasknud minu sõnumi ära trükkida. Kas nüüd oli tulnud abi või kättemaks? Oli see päästmine või lõks?

Olgu nii või teisiti, mis seal minu jaoks vahet?

„Sa tekitasid meile tohutu probleemi,” lausus naine ohates. „See pole muidugi sinu süü, talleke. Sest noh… milline sa välja näed, loomulikult, täiesti arusaadav, väga kahju! Kui see kõik on möödas, on sul kindlasti vaja traumajärgset stressinõustamist, kuigi ma mõistan, kui raske on sellist asja leida. Sa näed välja… umbes viiekümnene? See tähendab, et sa sündisid kahekümnendatel – kohutav, kahekümnendatel oli nii palju freudiste, nii paljud tahtsid omaenda emaga magada. Aga Londonis Finchley kandis on üks imeline poiss, väga osav, väga mõistev, ei jaura sigaritest nagu Freud. Kui sellega ei mängi välja, on minu meelest alati väga palju abi kohalikest vaimulikest, peaasi, et nende poole pöörduda pihi vormis. Ja mõnikord hirmutab see neid niimoodi, et nad hüppavad kas või pükstest välja! Aga ära mõtlegi, ära mõtlegi…” Ta suskas nimetissõrmega lauda, nii et otsmine sõrmelüli pöördus tema meelekindluse jõust ülespoole. „Ära mõtlegi endale öelda, et sa ei ole kohutavas seisus, lihtsalt sellepärast, et sa oled juba mõnda aega siin ilmas elanud. Sa oled igatahes kohutavas seisus, kallis Harry, ja vaikiv õilis kannatamine ei anna siin midagi.”

Nüüd ei suutnud ma temalt enam pilku pöörata. Kas see nägu – see vana paksult võõbatud nägu hüpleva kräsus juuksepahmaka all – tähendab tõesti pääsemist? Kas see naisterahvas oma suurte lillade rippuvate varrukatega ja šifoonriidest jakiga, oma klõbisevate ripatsitega ja paisuva vatsaga pärineb tõesti salapärasest Chronose klubist? Mul oli üsna raske üldse mõelda, rääkimata veel probleemi täpsemast analüüsist.

„Mingit sisseastumistasu ei ole,” jätkas naine, nagu loeks mu mõtteid, „kuid eeldatakse, et sa annad oma osa järgmise põlvkonna heaks – hea tava ja nii edasi. Ainult üks reegel on kivisse raiutud – tee mida tahad, aga ära järgmiste jaoks asja kannikasse keera. Nii et palun, aatompommi viskamine New Yorgile jääb ära ja Roosevelti mahalaskmine samamoodi, isegi puhtalt katse eesmärgil. See tekitaks liiga suure segaduse. Ma eeldan, et sa oled huvitatud,” lisas ta minu vaikimisele vastuseks, „ja mulle tundub, et sellisel juhul peaks me järgmise kohtumise kindlaks määrama.”

Ta kummardus mulle üle laua lähemale. Ma mõtlesin, et ta annab mulle nimekaardi, aga kui tema käsi kerkis, tuli nähtavale väike puust peaga taskunuga. Naise silmad välgatasid ja hääl oli vaikne. „Kuidas sobiks… kell kaks pärastlõunal, Trafalgari väljakul, 1. juulil 1940?”

Ma vaatasin nuga, siis naist ja siis jälle nuga. Naine mõistis ja tõusis, naeratus endiselt näol. „Mina isiklikult eelistan reit,” seletas ta. „Vann oleks muidugi abiks, aga peab ju läbi ajama sellega, mis võtta on. Trallaa siis, doktor August, varsti näeme ja kõik see muu jutt!”

Seda öelnud, lonkis ta lõbusalt minema.

Selsamal õhtul lõikasin ma oma reiearteri läbi ja jooksin vähem kui nelja minutiga verest tühjaks. Kahjuks ei olnud mul käepärast ühtegi vanni, kuid pärast esimest kuutkümmend sekundit ei pannud ma valu enam tegelikult tähelegi ja tekkinud jube verelaga pakkus mulle üsna suurt lõbu.