Читать книгу Harry Augusti esimesed viisteist elu - Claire North - Страница 6

Teise maailmasõja puhkemise ajal olen ma sobivas eas sõjaväkke võtmiseks, kuid esimestes eludes õnnestus mul selle konflikti dramaatilisi hetki vältida ja lugeda neist hiljem mugavalt ja turvaliselt 1980-ndatel. Esimeses elus astusin ma väeteenistusse vabatahtlikult, uskudes siiralt kolme tollast suurt eksiarvamust – et sõda tuleb lühike, et sõda tuleb Inglismaa pinnal ja et sõda annab mulle oskusi juurde. Inglise vägedega Prantsusmaale minemiseks jäin ma neli päeva hiljaks ja olin sügavalt pettunud, et mind ei evakueeritudki Dunkirkist, kuna tookord tundus see väga võiduka kaotusena2. Tundus, et minu esimene sõja-aasta möödus hoopis pideval väljaõppel, kõigepealt rannikul, kui terve inglise rahvas – mina kaasa arvatud – ootas vaenlase sissetungi, mida ei tulnudki, seejärel aga Šotimaa mägedes, kui valitsus hakkas mängima mõttega kättemaksust. Ma valmistusin sissetungiks Norrasse nii kaua, et kui viimaks otsustati, et see oleks mahavisatud vaev, oleks minust ja minu üksusest olnud kõrbesõjas nii vähe kasu, et meid ei lastud esimeste väekoondistega Vahemere piirkonda, vaid me pidime ootama, kuni meid ümber õpetatakse või meile mingi muu kasulik rakendus välja mõeldakse. Selles mõttes saavutasin ma ilmselt ühe oma eesmärgi, sest kuna keegi meid sõdima panna ei tahtnud, avastasin ma, et mul pole teha midagi paremat, kui lugeda ja õppida. Üks meie üksuse velsker oli sõjavastane, kes oli leidnud oma südametunnistuse Engelsi teostest ja Wilfred Oweni luuletustest ning keda kõik meie mehed, jällegi mina kaasa arvatud, pidasid saksikuks mömmiks kuni päevani, mil ta hakkas vastu rühmaülemale, kellele oli võim pähe löönud ja sinna liiga kauaks jäänud, ning tembeldas ta kõigi meeste kuuldes ülbeks ja ilatsevaks väärastunud nolgiks, kes ta oligi. Velskri nimi oli Valkeith ning oma sõnavõtuga teenis ta ära kolmepäevase kartsasistumise ja kõigi austuse. Tema haritus, mis enne oli põhjustanud palju nöökamist, sai nüüd omamoodi uhkuseasjaks ja kuigi teda nimetati endiselt saksikuks mömmiks, oli ta nüüd juba meie saksik mömm ja tema abil hakkasin ma uurima teaduse, filosoofia ja armastusluule saladusi – tegevus, mida ma tollal poleks mingi hinna eest tunnistanud. Valkeith hukkus kolm minutit ja viiskümmend sekundit pärast seda, kui meie jalg puutus Normandia rannikut, mürsukillu tõttu, mis rebis tema kõhu lõhki. Ta oli ainus mees meie rühmast, kes tol päeval surma sai, sest me olime metsikumast möllust kaugel ja saatusliku mürsu tulistanud kahur vallutati kahe minuti pärast.

Esimeses elus tapsin ma kolm inimest. Nad olid kõik koos, ühes kohas, tankis, mis taganes ühest külast Põhja-Prantsusmaal. Meile oli öeldud, et see küla on juba vabastatud ja seal ei ole vaenulikke vägesid, kuid seal see tank oli, kükitas pagaritöökoja ja kiriku vahel nagu porikärbes arbuusiviilul. Me olime ennast nii lõdvaks lasknud, et ei märganud tanki enne, kui selle toru pöördus meie poole nagu porise krokodilli silm ja selle lõugade vahelt kihutas välja mürsk, mis tappis kaks meie meest kohapeal ja noore Tommy Kenahi kolm päeva hiljem haiglavoodis. Ma mäletan oma tegutsemist sama selgelt kui kõike muud, ja ma tegin järgmist: viskasin lakkamatult karjudes püssi maha, heitsin koti seljast ja lidusin ikka veel röökides keset tänavat tanki poole, mis oli minu sõbrad tapnud. Mul oli kiivririhm lahti ja umbes kümme sammu enne tankini jõudmist kukkus kiiver mul peast. Tankile lähemale jõudes kuulsin ma, kuidas inimesed teraskoletise sees liiguvad, nägin nägusid, mis vaatepilude taga vilksatasid. Nad üritasid kahurit minu poole keerata või automaadid kätte saada, kuid mina olin juba kohal. Kahuritoru oli kuum, minu näonahk tundis isegi jala kauguselt, kuidas see sooja õhkab. Ma viskasin granaadi tanki lahtisest esiluugist sisse. Ma kuulsin, kuidas mehed tankis karjuvad ja ringi rüselevad, et granaati kätte saada, kuid see tegi kitsas ruumis asja ainult hullemaks. Ma mäletan, mida ma tegin, kuid mitte seda, mida ma mõtlesin. Hiljem ütles kompaniiülem, et ilmselt oli see tank ära eksinud: nende sõbrad keerasid vasakule, aga nemad paremale ja nii tapsidki nemad kolm meie meest ja said vastutasuks ka ise surma. Ma sain medali, mille ma 1961. aastal maha müüsin, kui pidin uue boileri ostma, ja tundsin suurt kergendust, kui sellest lahti sain.

See oli esimene sõda, kus ma osalesin. Teise sõtta ma ennast enam vabatahtlikult ei pakkunud. Ma teadsin, et tõenäoliselt võetakse mind varsti sunniviisiliselt, niisiis pidasin ma paremaks loota esimeses elus õpitud ellujäämisoskustele. Kolmandas elus astusin ma mehaanikuna Kuninglikesse Õhujõududesse ja jooksin alati rühmast kõige kiiremini varju, kui õhuhäiret anti, kuni lõpuks hakkas Hitler Londonit pommitama ja ma teadsin, et võin rahulikumalt hingata. Esimestel sõja-aastatel oli õhujõudude mehaaniku koht väga hea. Peaaegu kõik, kes õhujõududes surma said, said surma õhus, kus seda polnud näha ja sellele ei pidanud ka mõtlema. Meie, tavotiööbikutega, piloodid sisuliselt ei suhelnud, niisiis oli mul väga lihtne muretseda ainult lennukite pärast ja pidada mehi, kes nendega lendasid, tavaliseks mehaaniliseks osaks, millest ei pea eriti välja tegema. Siis tulid ameeriklased ja me hakkasime Saksamaad pommitama, jälle hukkus õhus palju mehi ja mina pidin jälle kurvastama ainult masinate kaotamise pärast, kuid aina rohkem mehi jõudis ka tagasi, kuigi kildudest läbistatuna: nende vere kiht põrandal oli täpselt nii paks, et säilitada sellest läbi rüsinud saabaste jäljed. Ma mõistatasin, mida ma saaksin teisiti teha, teades, mis tuleb, ja jõudsin järeldusele, et ma ei saa teisiti teha mitte midagi. Ma teadsin, et liitlased võidavad, kuid ma ei olnud Teist maailmasõda kunagi akadeemilise üksikasjalikkusega uurinud: minu kogemused olid täielikult isiklikud, pigem elamused kui teadmised, mida kellelegi edasi anda. Ainus, mida ma teha sain, oli hoiatada üht Valkeithi-nimelist šotlast, et ta püsiks Normandia rannale jõudes kaks minutit kauem paadis, või sosistada reamees Kenahile, et Gennimont’ külas on tank, mis eksis ära ning ootab pagaritöökoja ja kiriku vahel, et tema elupäevadele lõpp teha. Kuid mul ei olnud jagada mingit strateegilise tähtsusega infot, ei mingeid tarkusi ega teadmisi peale tõsiasja, et Citroën hakkab tootma elegantseid, kuid mitte eriti töökindlaid autosid ning ühel päeval meenutavad inimesed Euroopa lõhenemist ega mõista, miks see nii läks.

Kui ma olin nii sõnaosavalt oma seisukohti õigustanud, jätkus sõda minu jaoks taas täielikult ilma tähelepanuväärsete sündmusteta. Ma õlitasin Dresdenit hävitama suunduvate lennukite telikuid, ma kuulsin jutte, et teadusemehed üritavad välja töötada reaktiivmootorit, tehnikud aga irvitasid selle mõtte üle; ma kuulatasin hetke, mil V1 rakettide mootor seiskus, ja põgusat vaikust pärast seda, kui V2-d olid juba alla jõudnud3, ja kui tuli Võidupäev, jõin ma ennast koos ühe kanadalase ja kahe uelslasega, kellega ma olin tuttavaks saanud kõigest kaks päeva varem ja keda ma hiljem enam kunagi ei näinud, kohutavalt purju brändist, mis mulle eriti ei maitse.

Ja ma õppisin. Seekord ma õppisin. Ma õppisin mootorite ja masinate kohta, sõdurite ja strateegiate kohta, Briti Kuninglike Õhujõudude ja Luftwaffe kohta. Ma uurisin pommitamisi, vaatasin, kuhu raketid olid langenud, et järgmisel korral – sest ma olin 60-protsendiliselt kindel, et järgmine kord tuleb, see kõik tuleb uuesti – oleks mul endale ja võib-olla ka teistele pakkuda midagi kasulikumat kui mõned isiklikud mälestused Prantsuse lihakonservide kohta.

Läks nii, et needsamad teadmised, mis kaitsesid mind maailma eest, seadsid mind hiljem suurde ohtu ja said kaudseks teguriks, mis viis mind kokku Chronose klubiga ja Chronose klubi minuga.