Читать книгу Harry Augusti esimesed viisteist elu - Claire North - Страница 24

Londonis navigeerimine pommitamiste ajal on tõeline kunst. Mõningad põhimõtted on selged: Bethnal Greeni piirkonda ja Balhami raudteejaama ei maksa minna, samuti ka suuremasse osasse Wappingist, Silvertownist ja Isle of Dogsist. Mida kaugemale lääne poole minna, seda julgem võib hilisõhtuti ringi liikudes olla, et sa ei saa pihta, aga kui sa peaksid mööduma piirkonnast, mis sinu arvates oli 1970-ndatel, kui sa seal viimati käisid, kaetud uusehitustega, on see tavaliselt kindel märk, et sellest peaks eemale hoidma.

Lisaks on veel kolm viisi, kuidas pommitamine elu Londonis väga praktiliselt mõjutab. Esimene on väga käegakatsutav: tänavad on kinni, teenused viibivad, haiglad on ülekoormatud, tuletõrjujad kurnatud, politseinikud sõjakad ja leiba raske hankida. Järjekorras seismisest saab tüütu põhitegevus ja kui sa oled noormees, kuid ei kanna mundrit, avastad sa varem või hiljem end seismas sabas, et saada oma iganädalast lihaportsjonit, mis süüakse ära väga aeglaselt, suutäishaaval, samal ajal kui ülimalt sallivad prouad sind vaikselt arvustavad. Teine on vaikne allakäik – see ründab vaimu tähelepandamatult, kuid võib-olla seda võimsamalt. See algabki võib-olla märkamatult, kõrvalpilgust purustatud tänavale, kus öö üleelanud, kelle lähedased hukkusid, istuvad juhmilt ja tuimalt oma voodi kõveratel jäänustel. Selle vallandamiseks ei olegi vaja tingimata inimesi, võib-olla aitab lihtsalt lapse öösärgist, mis ripub korstna otsas – plahvatus paiskas selle taevasse ja see hõljus vaikselt alla tagasi –, võib-olla liigatab juba selle peale sinu hinges miski, millel pole nime. Võib-olla on selleks ema, kes ei suuda leida oma tütart, või evakueeritute näod, mis on surutud mööduva rongi akende vastu. Hing sureb tuhande väikese haava tõttu ja allavarisevast taevast saab lihtsalt oma tööd tegeva timuka naer.

Ja kolmandaks on paratamatult šokk. See tuleb päeval, mil sinu naaber saab surma, sest ta läks jalgratast parandama valesse kohta ja valel ajal. Selle põhjustab töölaud, mille taga pole enam kedagi, või tulekahju, mis õgis sinu töökoha täielikult, nii et sa seisad tänaval ja mõtled: mida ma nüüd peale hakkan? Londoni pommitamise kohta räägitakse palju valesid: on välja mõeldud legende laulmisest varjendites, inimestest, kes ei andnud alla, oma sõprade, perekonna ja kodumaa nimel. Tegelikult oli kõik palju lihtsam. Inimesed tegutsesid edasi, sest see oli ainus, mida nad teha said. Ja mingis mõttes ei ole see selle tõttu sugugi väiksem saavutus.

Tundus ebaloomulik, et 1940. aasta 1. juulil on nii ilus ilm. Ilma tuuleta oleks olnud liiga palav, ilma päikeseta oleks tuul olnud liiga külm, kuid tundus, et täna olid need loodusjõud seatud täiuslikuks harmooniaks. Taevas oli õrnsinine, öösel pidi tulema täiskuu ja seepärast olid kiirel sammul üle Trafalgari väljaku kõndivad inimesed üsna mornid, nad manasid endamisi taevast ja palvetasid, et tuleks udu ja vihm. Ma istusin väljaku põhjaservas, trepi kohal, mis viis alla töntsakate, madalate purskkaevude juurde, ja ootasin. Ma olin tulnud kohale varakult – peaaegu tund aega enne kindlaksmääratud kellaaega, kella kahte pärast lõunat –, et leida ümbruskonnast võimalikke ohumärke, kui ma suudan neid ära tunda. Ma olin desertöör. Mind kutsuti sõjaväkke 1939. aastal ja mina, mõeldes kokkulepitud kohtumisele Virginiaga, põgenesin, Patricku ja väga võimalik, et ka oma pärisisa häbiks. Nagu paljud meiesugused, nii olin ka mina jätnud oma neljandas elus hoolega meelde paar kasulikku sündmust, muuhulgas ka klišeelikud, kuid hädavajalikud võiduajamiste ja spordivõistluste võitjad. Ma ei teeninud nende 1957. aasta spordialmanahhist nopitud teadmistega määratut hulka raha, vaid kasutasin seda alusena, et saavutada mingi välise mugavuse ja kindlustatuse tase, mis on väga oluline, kui tahad kandideerida mugavatesse ja kindlatesse ametitesse. Ma valisin aktsendi, mis oli peaaegu sama paroodiline kui Phearsoni haritud inglase hääldus, ja lasksin sellesse imbuda natuke oma loomulikku häält, kui tahtsin potentsiaalsele tööandjale sellega muljet avaldada, kui kõvasti ma olen vaeva näinud, et oma kohta ühiskonnas parandada. See, mida ma nimetan oma „loomulikuks hääleks”, oli tegelikult reisimise, aja ja õpitud keelte tõttu niivõrd moondunud, et ma avastasin tihtipeale, et peaaegu parodeerin juba oma kolleege, võtan alateadlikult üle nende sõnakasutuse ja tooni. Patrickuga rääkisin ma nagu põhja-inglane, poepidajaga nagu põline londonlane ja kolleegidega nagu inimene, kes unistab tööst BBC-s.

Selgus, et Virginia sellistele teemadele ei mõtle.

„Tere, kallis poiss!” hüüatas ta ja ma tundsin ta kohe ära, kuigi sellest, kui ta Põhja-Inglismaal mulle taskunoa sokutas, oli möödas kakskümmend kaks aastat. Ta oli noorem, neljakümne ja viiekümne vahel, kuid endiselt riietatud suareeks, kus džäss on lahe ja mehed innukad. Milleski tema juures polnud tehtud mingeid järeleandmisi tänase päeva armetutele muredele.

Ma tõusin kohe – kohmakas ja ametlik viisakusavaldus, mille Virginia otsekohe kuu peale saatis, nimelt haaras ta mul õlgadest ja suudles mind mõlemale põsele, moe järgi, mis ei olnud veel siia jõudnud. „Harry!” hüüdis ta jälle. „Heldene aeg, oled sina praegu alles noor!”

Ma olin kahekümne kahe aastane ja minu rõivad üritasid maailma veenda, et ma olen üsna nooruslik kahekümne üheksane ja mind maksab kõiges arvesse võtta. Tegelik mulje meenutas küll pigem last, kes on nalja pärast isa riided selga pannud, kuid samas pole ma kunagi oma keha päriselt valdama õppinud. Virginia võttis mu käevangu ja hakkas mind Buckinghami palee poole tüürima – Saksa pommitaja, mis lõpuks Victoria raudteejaama lähedal alla kukkus, ei olnud seda veel lõhkunud, kuid selleni oli ainult mõni kuu aega. „Kuidas siis viimane kord läks?” küsis Virginia lõbusalt ja vedas mind mööda Malli puiesteed nagu maalt pärit sugulast, kes on linna puhkama tulnud. „Reiearterist purskab ojana, kui on kord juba tulema hakanud, ja seal on palju vähem väikesi närvilõpmeid. Ma üritasin küll midagi keemilist leida, aga sellega oli ju nii kiire – kohutav segadus!”

„Kas surm oli ainus võimalus?” küsisin ma hädiselt.

„Kullake!” hüüatas Virginia. „Sind oleks kindlasti üles otsitud ja jälle üle kuulama hakatud, ja ausalt öeldes poleks me saanud seda lubada. Pealegi” – ta andis mulle vargsi müksu, mis oleks mu peaaegu jalust maha niitnud – „kuidas me oleksime saanud kindlad olla, et sa oled tõesti üks meie seast, kui sa poleks sellele kohtumisele tulnud?”

Ma hingasin aeglaselt, et rahuneda. See kohtumine – see juba üsna kummaline kohtumine – oli läinud mulle maksma minu elu ja kakskümmend kaks aastat ootamist. „Kas ma tohin küsida, kas te kõnnite järgmised viisteist minutit sama kiiresti? Ma uurin ainult sellepärast, et mulle on kogunenud mitmesaja aasta jagu küsimusi ja ma tahaksin teada, kas ma peaksin hakkama neid tähtsuse järgi järjekorda panema.”

Virginia laksas mulle kelmikalt vastu käsivart. „Kallis poiss,” vastas ta, „sul on palju sajandeid, mille kestel küsida kõike, mida süda soovib.”