Читать книгу Harry Augusti esimesed viisteist elu - Claire North - Страница 4

Neil, kes elavad oma elu ringidena, olevat elus kolm etappi. Need on eitamine, avastamine ja leppimine.

Sellised kategooriad on üsna üldsõnalised, laiemate mõistete taga peitub terve hulk eri kihte. Näiteks eitamise võib jagada mitmesugusteks klišeelikeks reageeringuteks: enesetapp, masendus, hullumeelsus, hüsteeria, endassetõmbumine ja enesehävitus. Nagu peaaegu kõik kalatšakrad1, nii kogesin ka mina oma varasemates eludes enamikku neist ja mälestus nendest püsib minu sees nagu maoseina sees keerdutõmbunult redutav viirus.

Minu jaoks oli üleminek leppimisele ebahuvitavalt vaevarikas.

Esimene elu, mille ma elasin, oli silmapaistmatu. Nagu kõik noored mehed, nii pidin ka mina minema võitlema Teise maailmasõtta, kus ma olin läbinisti silmapaistmatu jalaväelane. Minu panus sõja ajal oli vähene, kuid ei saa öelda, et minu elu pärast sõda oleks sellele midagi olulist lisanud. Pärast sõda läksin ma tagasi Hulne Halli ja võtsin üle ameti, mida seni oli pidanud Patrick – ma hoolitsesin häärberit ümbritsevate maavalduste eest. Nagu minu kasuisa, nii olin ka mina kasvatatud maad armastama, armastama maa lõhna pärast vihma ja prõginat õhus, kui kõik astelhernepuhmad oma seemned ühekorraga laiali paiskavad, ja kui mulle tunduski, et ma olen ülejäänud ühiskonnast kuidagi ära lõigatud, tundsin ma sellest ehk puudust ainult samamoodi, kui vanemate ainus laps võib tunda puudust vennast – minu üksilduse juures puudus kogemus, mis oleks selle tõeliseks teinud.

Kui Patrick suri, sai minu töökoht ametlikuks, kuigi selleks ajaks olid pillamine ja loidus Hulne’ide rikkusele juba peaaegu lõpu teinud. 1964. aastal ostis mõisa ja koos sellega ka minu Riiklik Ajalooväärtuste Fond ning oma elu hilisemad aastad veetsin ma, juhatades uitajaid häärberit ümbritsevatel võssakasvanud nõmmedel ja vaadates, kuidas häärberi müürid aeglaselt aina sügavamale musta vedelasse porisse vajuvad.

Ma surin 1989. aastal Berliini müüri langemise ajal, üksinda ühes Newcastle’i haiglas, lahutatuna, lastetuna, riigipensionärina, kes uskus isegi surivoodil, et on ammulahkunud Patrick ja Harriet Augusti poeg, ja kes suri lõpuks haigusse, mis on vaevanud mind läbi kõigi elude – hulgimüeloomi kätte, mis levis minu kehas, kuni see lihtsalt lakkas töötamast.

Loomulikult põhjustas minu sündimine uuesti täpselt sealsamas, kus ma olin eelmisel korral alustanud – Tweedi-äärse Berwicki raudteejaama naiste tualetis 1919. aasta esimesel päeval –, peas kõik mälestused eelmisest elust, minus hullumeelsuse, mis on jällegi üsna tavaline. Kui minu lapsekehasse jõudis kogu täiskasvanuteadvus, haaras mind algul segadus, seejärel piin, seejärel kahtlused, seejärel meeleheide, seejärel karjumine ja seejärel röökimine, nii et lõpuks, kui ma olin seitsmeaastane, viidi mind Püha Margoti Õnnetute Varjupaika, kuhu ma ausalt öeldes enda meelest ka kuulusin, ning vähem kui pool aastat pärast minu luku taha panemist õnnestus mul neljanda korruse aknast alla hüpata.

Tagantjärele mõeldes ma mõistan, et neljast korrusest tihtipeale ei piisa, et kindlustada kiiret ja suhteliselt valutut surma, mida sellises olukorras soovitakse, ja kergesti oleks võinud juhtuda nii, et ma oleksin murdnud kõik luud alakehas, kuid mõistus oleks jäänud terveks. Õnneks maandusin mina pea peale ja oligi kogu lugu.