Читать книгу Harry Augusti esimesed viisteist elu - Claire North - Страница 25

Chronose klubi…

Mina ja sina oleme selle pärast tuliseid lahinguid pidanud.

Keegi ei tea, kes selle asutas.

Õigemini ei tea keegi, kellele see mõte esimesena pähe tuli.

Tavaliselt asutatakse see Babüloonias umbes aastal 3000 e.m.a. Me teame seda sellepärast, et tavaliselt püstitavad asutajad kuskile kõrbesse, orgu, millel pole kindlat nime, obeliski, millele raiuvad oma nimed ja sageli ka sõnumi tulevastele põlvkondadele. See sõnum on mõnikord täiesti siiras –

HOIDU ÜKSINDUSEST

OTSI TRÖÖSTI

USU

– või midagi muud sellist. Mõnikord ei ole asutajad oma tulevaste lugejate vastu nii aupaklikud ja jätavad obeliskile mõne ropu nalja. Ka sellest obeliskist endast on saanud omamoodi nali. Tihtipeale laseb mõni Chronose klubi põlvkond selle ära viia ja uude kohta peita, et järeltulevatel põlvedel oleks seda raske üles leida. Niimoodi võib obelisk jääda peidetuks sadadeks aastateks, kuni viimaks komistavad ettevõtlikud arheoloogid selle otsa ja jätavad selle iidse raidkirjadega kivi peale ka oma sõnumi, alates mõtteterast

AEG TOOB KÕIK VÄLJA

kuni üsna maise avalduseni

HARRY OLI SIIN

Obelisk ise ei ole erinevatel ajastutel kunagi päris sama: ühe obeliski hävitasid innukad viktoriaanid 19. sajandil, kuna see oli kujult pisut liiga falloslik, teine vajus ookeani põhja, kui seda Ameerikasse transportida üritati. Kuid milline ka poleks selle eesmärk, jääb see minevikust saadetud sõnumiks kõigile Chronose klubi tulevastele liikmetele, et nemad, kalatšakrad aastast 3000 e.m.a, olid siin enne ega kavatse kuhugi kaduda.

Kuulujutud räägivad aga, et Chronose klubi esimene asutaja ei pärinenudki kaugest minevikust, vaid oli üks Sarah Sioban Grey nimeline daam, kes sündis 1740-ndatel. Ta oli kalatšakra ja üks esimesi, kes hakkas endataolisi aktiivselt otsima ning sai paljude aastasadade jooksul ja pärast kümneid surmi üsna hea pildi sellest, kes tema kodulinnas Bostonis võiksid veel samasugused olla. Tavaliselt sünnib kalatšakraid üks poole miljoni elaniku kohta, niisiis ei saa seda, et temal õnnestus neid leida paar tosinat, sugugi tühiseks saavutuseks pidada.

Ja need paar tosinat, nagu Sarah Sioban Grey kiiresti taipas, ei esinda ainult praeguse aja sõpruskonda, vaid ka tulevaste ja läinud aegade oma. Ta vaatas oma kaaslasi ja mõistis, et kõige vanem klubiliige, kes oli peaaegu üheksakümneaastane, oli viimasel sajandivahetusel alles laps ja liiga noor, et sellest aru saada, kõige noorem oli aga ainult kümneaastane, seega jõuab ta Ameerika kodusõja ajaks vanaisa ikka ja näeb tulevikku, millest tema muidu midagi teada ei saaks. Niisiis ütles ta minevikust pärit vanale mehele: „Siin on minu teadmised tulevastest sündmustest – nüüd mine ja teeni kulda.” Ja tõepoolest, kui Sarah 1740-ndatel uuesti sündis, koputas see vanamees juba tema uksele ja ütles: „Tere, noor Sarah Sioban Grey. Ma võtsin sinu nõu kuulda ja teenisin kulda, nii et nüüd ei pea sina, väike tüdruk, ennast kunagi tööga vaevama.” Siis andis Sarah selle teene edasi lapsele, kes pidi elama kodusõjani, ja ütles: „Siin on kuld, mille ma raha teenima panen. Selleks ajaks, kui sa oled vanaks saanud, on sellest saanud varandus, nii et sa ei pea kunagi töötama. Ainus, mida ma sinult selle investeeringu eest vastu palun, on see, et sa osutaksid samasuguse teene kõigile teistele meiesugustele, keda sa võid tulevikus kohata, et ka neil oleks siin keerulises maailmas julge ja mugav elada.” Ja nii Chronose klubi levis, iga põlvkond investeeris tulevikku. Ja nii nagu see levis ajas edasi, levis see ka tahapoole, tänased lapsed rääkisid eilse päeva vanaisadega ja ütlesid: „Chronose klubi on inimeste sõpruskond, mine otsi oma lapsepõlvest vanaisasid ja ütle neile: „See on hea asi.”” Nii hakkasid kõik põlvkonnad endasuguseid otsima ning kõigest mõne elu ja surma tsükli jooksul oli Klubi levinud mitte ainult läbi ruumi, vaid ka läbi aja, see oli jõudnud tulevikus kahekümnendasse sajandisse ja minevikus keskaega, iga liikme taassünniga saadeti sõna sellest tema elu alguspäevadest päris lõpuni välja.

Loomulikult on võimalik, et lugu Sarah Sioban Greyst on müüt, sest see juhtus nii ammu, et ükski Bostoni klubi liikmetest ei mäleta seda, ja ta ise on ammu kadunud. Kuid just selle loo rääkis mulle Virginia, kui pani mu istuma sinisesse tugitooli ühe ammusurnud klubiliikme portree alla Chronose klubi Londoni haru punases toas, nagu seda kutsuti, ja kui mitte muud, siis pakkus selle loo jutustamine talle selgelt mõnu.

Ei saa öelda, et Chronose klubid asuksid ühes kindlas ajas, kuid need asuvad harva ka ühes kindlas kohas. Londoni klubi ei olnud erand.

„Mõnisada aastat olime St Jamesi pargi lähedal,” seletas Virginia ja valas meile juurde parimat mustalt turult pärinevat brändit. „Mõnikord aga satume Westminsterisse, mõnikord Sohosse. See on kõik 1820-ndate juhatuse pärast! Neil on nii igav ühes kohas olla, et nad kolivad ühtelugu mujale ja meie peame muudkui ringi kondama ja välja mõtlema, kuhu klubi on kadunud!”

Praegu oli klubi St Jamesi pargist mõne tänava kaugusel põhjas, Piccadillyst lõuna pool, pistetud eratellimusi täitvate rätsepatöökodade ja allakäiguteel rikastele kuuluvate häärberite vahele. Üksik messingsilt uksel kuulutas: AEG LENDAB. MÜÜGIMEESTEL MITTE TÜLITADA.

„See on nali,” seletas Virginia, kui ma küsisin. „Need 1780-ndate omad! Kõik klubi omad jätavad järeltulevatele põlvedele väikesi sõnumikesi. Mina matsin ka ükskord 1925. aastal ajakapsli, kus oli elutähtis sõnum viiesaja aasta pärast tulevatele klubiliikmetele.”

„Mis seal kapslis oli?” küsisin ma.

„Korraliku sidrunišerbeti retsept.” Virginia nägi minu ilmet ja laiutas käsi. „Lineaarsete ajaliste sündmuste lõpus olemine pole ju kerge!”

Ma võtsin lonksu brändit ja vaatasin toas veel kord ringi. Nagu nii paljud tohutud hooned Londoni jõukates piirkondades, oli ka see meenutus ajast, mil värvid olid rikkalikud, maitse nõudlik ja kaminasimsid pidid olema tehtud marmorist. Nagu lahkunute pildid krematooriumis, ääristasid seinu portreed meestest ja naistest, kellel olid seljas oma ajastu peened riided – „Nähtavasti on need pildid ühel päeval väärtuslikud. Mina sellest aru ei saa, kuigi ma olen Picassoga musitanud!” Mööbel oli plüüskattega ja üsna tolmune, ilmselt kaelkirjakute poolt ehitatud aknad olid kleeppaberiga risti-rästi üle tõmmatud. „See on kohalike rõõmustamiseks, kallis poiss. Siia ei tule ühtegi pommi, aga kontrollid löövad sellist lamenti!”

Majas oli vaikne, ainult kristall-lühtrid kilisesid vaikselt, kui lennukid maja kohalt üle lendasid. Mõnes toas põlesid pimendamisruloode taga tuled, ühtegi inimest ei olnud näha.

„Maal,” seletas Virginia rõõmsalt. „Enamik neist laseb 39. aasta juuliks jalga. Mitte niivõrd pommitamise pärast, kui selle õudse rõhuva tunde pärast. Meie liikmed on pidanud selle nii palju kordi läbi tegema, et neil on sellest juba kõrini, niisiis sõidavad nad kuhugi, kus on toredam, rõõmsam, hea õhuvahetus ja pole seda tüütut sõjajama häirimas. Paljud lähevad Kanadasse, eriti nende klubidest, mis asuvad pinevamates kohtades – Varssavis, Berliinis, Hannoveris, Peterburis ja mujal. Mõned üksikud jäävad põnevuse pärast kohale ka, aga mina küll ei tahaks.”

Miks ta siis siin on?

„Et laeva vee peal hoida, kulla poiss! Praegu on nimelt minu kord uusi liikmeid otsida ja nendel silm peal hoida. Ja uusim liige oled muide sina – sina oled meie esimene uus liige kuuesaja aasta jooksul. Aga praegu on sündimas ka mitu vana liiget – nende emad suhtuvad sellesse, et nende peigmehed sõtta lähevad, nii sentimentaalselt, et… mis ma oskan öelda, asju tuleb natuke tagant tõugata. Keegi peab linna jääma ja hoolitsema, et nende lapsepõlv liiga karmiks ei kujuneks. Väga tihti lahendab probleemid raha, aga mõnikord…” Virginia võttis klaasist hoolikalt lonksu „… tuleb ise käed külge panna. Evakueerimise ja muude selliste asjadega. Lapsevanematega on teinekord nii tüütu.”