Читать книгу Harry Augusti esimesed viisteist elu - Claire North - Страница 9

Jenny käis mind vaatamas.

Selleks ajaks, kui ta tuli, seoti mind voodi külge ja süstiti rahustit täis.

Ma üritasin midagi öelda, rääkida talle, mida minuga tehakse, aga ei suutnud.

Jenny nuttis.

Ta pesi mu näo puhtaks, hoidis mu kätt ja nuttis.

Laulatussõrmus oli tal endiselt sõrmes.

Juba uksel rääkis ta doktor Abeliga, kes ütles, et minu seisundi halvenemine teeb talle muret ja ta kaalub uue rohu kasutuselevõttu.

Ma hüüdsin Jennyt, kuid minu suust ei pääsenud ühtki heli.

Jenny oli seljaga minu poole, kuni uks lukku pandi.

Siis istus doktor Abel mulle liiga lähedal, sulepea ots alahuulele toetatud, ja ütles: „Räägi veel kord, Harry.”

Tema hääl oli tungiv, selles oli midagi enamat kui elevus enda rakendatud ravi tulemuste pärast.

„Naftaembargo lõpp,” kuulsin ma kedagi vastamas. „Nelgirevolutsioon Portugalis, valitsus kukutatakse. Hiinas avastatakse terrakotasõdalased. India teeb endale aatompommi. Lääne-Saksamaa võidab maailmakarika.”

*

Inetu Bill istus oranžis udus. Ta ütles: „Nüüd sa pole enam nii ennast täis ennast täis pole ennast täis ennast täis oled pead ennast nii kole targaks kole targaks aga siin pole sa midagi tark midagi tark eriti tark sittagi sest tarkusest kasu mina olen tark olen tark mina olen siin tark…”

Ta kummardus mulle lähedale ja tema ila tilkus mu näole. Ma hammustasin nii kõvasti tema nina, et kuulsin, kuidas kõhr raksatas, ja see oli minu meelest väga-väga naljakas.

Siis kostis aga uus hääl, võõras hääl, haritud ja kerge Ameerika aktsendiga.

„Ei-ei-ei-ei-ei,” lausus ta. „Nii ei lähe kohe mitte.”