Читать книгу Harry Augusti esimesed viisteist elu - Claire North - Страница 15

Ma pidin lahkuma.

See tunne oli kasvanud minu sees juba mõnda aega ja nüüd oli see saanud viimase kinnituse. Ma ei näinud, et siit võiks tulla midagi head, niisiis pidin ma jalga laskma. Oli selge, et ma ei saa lihtsalt välisuksest välja jalutada, kuid mõnikord on kõige lihtsamad põgenemisplaanid ka kõige paremad.

Miks ma polnud kõigi idas veedetud aastate jooksul viitsinud natukenegi kung-fud õppida?

Nüüd, mil ma istusin oma toas ja ootasin õhtuhämarikku, tundus see küsimus naeruväärne. Majas olid valvurid – nad ei olnud küll riides nagu valvurid, kuid siin oldud aja jooksul olin ma selle maja rütmidega piisavalt tuttavaks saanud ja teadsin, et igal hetkel on siin valves vähemalt viis meest, kes teevad tagaplaanil käsklust oodates vaikselt aega parajaks. Igal õhtul kell seitse toimus vahtkonnavahetus ja uus rühm seedis tavaliselt alles õhtueinet. Selle tõttu olid nad hooletud, aeglasemad ja natuke liiga lõdvestunud. Maastikul minu akna taga oli segamini astelhernest ja kanarbikku ning piimamehel oli tugev Põhja-Inglismaa aktsent. Rohkem polnud mul teada vajagi. Ma olin olnud pargivaht ja siinsamas kandis üles kasvanud, oma esimeses elus olin ma elanud ja surnud selle maa lähedal, nii et ma teadsin, kuidas nõmmel hakkama saada. Phearsonil olid küll vahendid ja mehed, kuid mulle tundus, et ta on linnapoiss, kes pole harjunud looduses jahti pidama. Mul oli vaja ainult majast välja pääseda.

Kui maa hakkas tõmbuma luitunudhalliks ja kell lähenes seitsmele, korjasin ma oma vähesed vahendid kokku: õhtusöögi ajal sisse vehitud kööginuga, köögist näpatud metallkruus ja metalltaldrik, tikutoos, seep, hambahari, hambapasta ja paar küünalt. Phearson oli olnud ettevaatlik – innukale vargale ei olnud jäetud eriti midagi muud kergesti kättesaadavat. Ta oli andnud mulle paberit, et ma saaksin oma mälestused kirja panna, sellele paberile kirjutasin ma valmis kaks kirja. Ma mässisin selle kõik oma teki sisse ja sidusin voodilinast lõigatud ribadega endale selga. Viis minutit pärast seitset, kui valgus nõmmel hakkas hääbuma, avasin ma vaikselt oma magamistoa ukse, tundes end täpselt nagu tobedalt käituv laps, ja suundusin alumisele korrusele.

Ma teadsin, et peaukse ja köögiukse juures on valvurid, kuid mitu valvurit magasid töö juures ja keegi ei vaevunud valvama valvurite endi magamistube. Ühest sellisest leidsin ma tugeva pealiskuue ja mitu paari sokke, tualettlaua pealt aga mõned hinnalised šillingid, siis suundusin ma maja taha, kus üks aken avanes madala söekuuri katusele. Ma libistasin end välja, jalad ees, rippusin hetke ebakindlalt aknaserval, siis aga maandusin katusele metalse mürtsatusega, mis raputas mind kontideni, ja jäin karistust ootama.

Mingit karistust ei tulnud, niisiis libistasin ma end edasi allapoole ja jõudsin vaikselt kruusarajale, mis lookles ümber maja. Kui ma jookseksin, kuulutaks see kõigile, et ma põgenen, niisiis kõndisin ma muretu sammuga, nagu olin kuulnud valvureid kõndimas, süda igal sammul peksmas, kuni jõudsin lõpuks jugapuuheki taha ja võisin jooksma hakata, mida ma viimaks tegingi.

Ma olin vormist väljast, kuigi ma polnud kunagi mingis vormis olnudki, millest ma nüüd väljas oleksin saanud olla, ja aresti all viibimine ei olnud asjale just kaasa aidanud. Kuid mul polnud tohutut koormat ning kummaline joovastus, mälestus lapsepõlve ja nõmme häältest ja lõhnadest, vabanemine, mis lähenes minu enda sammu pikkusega, andis mulle jõudu. Häärberi valdusi ümbritses tervenisti müür, mida ma olin märganud, kui järelvalve all aias jalutasin, kuid see müür oli mõeldud pigem võõraid väljas hoidma, kui vange sees, niisiis leidsin ma väga vähese vaevaga ühe vana tammepuu, mille kõige madalamad oksad ulatusid üle kollase kivimüüri nagu laud, millelt piraadid oma vange merre hüppama sunnivad. Ma ronisin üles, lükates sõrmedega kõrvale kõdunevast puidust toituvaid putukaid, libistasin end mööda oksa edasi, nii nagu ma poisikesena nii palju kordi olin teinud, ja kukutasin end teisel pool müüri maha. Ja niisama lihtsalt olingi ma vaba.

Kui see ainult oleks nii lihtne olnud…

Mul oli plaan ja selle sees hulk teisi plaane, mis võisid lõppeda kõikvõimalikel viisidel, sõltuvalt sellest, kuidas üldine plaan õnnestub. Arvestades, kui vähe kogemusi mul oli võimude vältimisega ja kui palju ma olin enda kohta avaldanud, pidasin ma ülimalt tõenäoliseks, et mind saadakse kätte, kuid vahepealne aeg kuulus mulle.

Mis edasi ka ei juhtuks, pidin ma välja uurima, kus ma olen, ja tegema kindlaks, kui raske saab olema minu ülejäänud salaplaani elluviimine. Võimsate taltsutamata puudest kallaste vahel kulges vilets tee. Ma hakkasin mööda seda lääne poole minema ja peitsin end metsa, kui kuulsin autode häält – kõigi nende tundide jooksul, mis ma kõndisin, sõitis mööda kolm autot. Minu kõrval metsas sahistasid olendid, kes mõistatasid, mis mul plaanis on; romantiline oleks öelda, et öökull huikas, kuid tal oli rohkem aru peas ja ta hoidis minust eemale. Minu hinnangul võis mul olla äärmisel juhul kolm tundi aega, enne kui mõisamajas häiret antakse. Palju vähem, kui mul ei vea.

Kohe teisel pool oja, millest läks üle tilluke kivisild, hargnes tee kaheks. See pakkus kaht võimalust – Hoxley, milleni oli viis miili, või West Hill, milleni oli seitse. Ma valisin Hoxley, sest kuigi ma mõistsin, et seda valikut on kergem ära arvata, oli see lähemal, ja hakkasin tee kõrval astuma. Mind varjav mets asendus varsti lagedamate väljadega, mida raamisid madalad kivimüürid: ma hüppasin porisele müürile ja sukeldusin selle taha iga kord, kui mootorimürinat kuulsin, ükskõik kui kaugelt see kostis. Taevas oli poolkuu – ideaalne, kuna see andis täpselt parasjagu valgust, et ma ise näeksin, kuid mitte nii palju, et mind paljastada. Päeval oli olnud väga palav, kuid nüüd läks nii külmaks, et minu hingeõhk hakkas aurama. Maa oli vihmast veel porine, minu püksid plaksusid vesiselt ja sokid ligunesid nii läbi, et lirtsusid lakkamatult. Ma leidsin Põhjanaela, Orioni Vöö, Kassiopeia ja Suure Vankri. Kassiopeia oli kõrgel, Suur Vanker madalal ja selle järgi sain ma aru, et esimene kiirustav auto kihutas minust mööda pisut pärast keskööd. Mul oli vedanud: oli läinud mitu tundi, enne kui minu kadumist märgati, ja nüüd ei olnud neil muud võimalust, kui mind otsides ümbruskonnas täistuledega ringi kihutada, mina aga sain tähtede järgi navigeerida.

Hoxley oli väike kivimajadega külake väikese kivikünka lähedal, kus kunagi oli midagi kaevandatud, nüüd aga käidi vaikselt niisama alla. Ma hiilisin majade vahele, mööda kitsaid kõrvaltänavaid, mis lõppesid põldudel ja tarade taga. Kuigi Hoxleys ei saanud olla rohkem kui nelisada hinge, oli imepisikesel keskplatsil mälestusmärk kahes sõjas hukkunute nimedega. Mälestusmärgi kõrval seisis hõbedane auto, tuled põlemas, autos aga istus ähmane kogu. Auto oli peatunud küla ainsa kõrtsi ees ja ilmselgelt häirinud kõrtsmikku, kes seisis nüüd uksel ja vaidles ühe teise mehega, nördinud, et teda öösel segati. Ma hiilisin platsilt minema mööda tänavat, mida ilmselt tuleks nimetada peatänavaks. Seal oli üksainus pood, kus müüdi värskeid tomateid ja lambaliha, ning postkontor, mille murenev fassaad oli värvitud uhkelt erepunaseks. Nüüd ma teadsin, kus postkontor asub, niisiis hiilisin ma tagasi küla serva ja ronisin lahtiste laudade vahelt ühte vildakasse küüni, kus peitsin end roostes käsikäru, heinahunnikute ja võitluses kaotatud tolmuste kanasulgede vahele.

Magama ma ei jäänud ja sellest polnud midagi.