Читать книгу Harry Augusti esimesed viisteist elu - Claire North - Страница 14

Umbes seitsekümmend aastat hiljem istus Phearson ühes Northumberlandi härrastemajas minu vastas teisel pool lauda ja hakkas vihaseks saama, kui ma ütlesin: „Keerulisus peaks olema vabanduseks tegevusetusele. Sündmused on keerulised, aeg on keeruline – mis kasu on teile paljast teadmisest?”

Väljas sadas, tuli kõva, järeleandmatut paduvihma, millele oli eelnenud kaks päeva lämmatavat palavust. Nüüd oli taevas valla pääsenud. Phearson oli käinud Londonis ning toonud kaasa hulga küsimusi ja jäigema suhtumise.

„Te ei räägi kõike, mida teate!” kärkis ta. „Te ütlete, et kõik see juhtub, aga ei ütle, kuidas. Te räägite telefonidest ja arvutitest ja selle pagana külma sõja lõpust, aga ei räägi sõnagi sellest, kuidas see kõik tuleb. Meie oleme ju heade poolel – me tahame head, saate aru? Paremat maailma!”

Kui ta vihane oli, läks tema vasakul meelekohal punni sinine veresoon, mis meenutas väänlevat madu, tema nägu ei näinud aga mitte punaseks, vaid hallikaskahvatuks. Ma kaalusin tema süüdistusi ja leidsin, et üsnagi oluline osa neist on alusetud. Ma ei ole ajaloolane, minu jaoks olid tulevikusündmused hargnenud lahti olevikuna, kus sisemõtisklusteks või analüüsiks on vähe aega – need meenutasid pigem kiireid uudisteklippe televisioonis. Koduarvuti tööpõhimõtet oskasin ma lahti seletada sama vähe, kui ma suudaksin hoida oma ninal tasakaalus suitsuheeringat.

Ja tõesti, ma ei rääkinud kõike, ma varjasin üht-teist – mitte kõigi asjade puhul, kuid mõne puhul küll. Ma olin lugenud Chronose klubist ja kõige olulisem, mida ma nende kohta teada sain, oli see, et see on koht, kus vaikitakse. Kui selle liikmed on samasugused kui mina; kui nad teavad tulevikku, vähemalt seda osa, mis puudutab nende isiklikku elu, siis on nende võimuses seda otseselt mõjutada. Kuid nad peavad paremaks seda mitte teha. Miks?

„Keerulisus,” kordasin ma kindlalt. „Teie ja mina, meie oleme kõigest üksikisikud. Me ei suuda tohutuid sotsiaalmajanduslikke sündmusi suunata. Võib ju proovida sekkuda, aga kui muuta kas või vähimalgi määral kas või ühtainsat sündmust, muudab see kehtetuks kõik teised sündmused, millest ma olen rääkinud. Ma võin ju öelda, et ametiühingutel läheb Thatcheri valitsuse all raskeks, kuid tegelikult ei oska ma öelda, milline majanduslik jõud selle nähtuse taga täpselt on, ega mõne ladusa sõnaga seletada, miks ühiskond laseb terveid tööstusharusid hävitada. Ma ei oska öelda, mis on mõttes inimestel, kes Berliini müüri langemisel rõõmust tantsivad või kes täpselt Afganistanis esimesena püsti tõuseb ja ütleb: „Täna on hea päev džihaadiks.” Ja mis kasu minu antud infost teile on, kui isegi selle üheainsa killu põhjal tegutsemine hävitaks kogu terviku?”

„Nimed, kohanimed!” hüüdis Phearson. „Öelge mulle inimeste ja kohtade nimed!”

„Milleks?” küsisin ma. „Kas te lasete Yasser Arafati tappa? Kas te hukkate lapsed kuritegude eest, mida nad pole veel toime pannud, annate Talibanile juba praegu relvad?”

„See on poliitiline otsus, need kõik on poliitilised otsused…”

„Te teete oma otsused kuritegude põhjal, mida pole veel sooritatud!”

Phearson laiutas ahastuses käsi. „Inimkond areneb, Harry!” hüüdis ta. „Maailm muutub! Viimase kahesaja aastaga on maailm teinud läbi palju radikaalsemad muutused, kui sellel õnnestus teha eelneva kahe tuhande aastaga! Evolutsioon kiireneb, inimeste kui liigi ja inimeste kui tsivilisatsiooni jaoks. Meie töö, heade inimeste töö, on seda protsessi jälgida ja seda niimoodi suunata, et enam midagi nässu ei läheks, et ei tuleks rohkem katastroofe! Kas teie tahate veel ühte samasugust sõda nagu Teine maailmasõda? Kas te tahate veel ühte Holokausti? Me saame maailma muuta, seda paremaks teha!”

„Kas te arvate, et teie olete sobilik inimene tuleviku üle valvama?”

„Igatahes, jumala eest!” möirgas ta. „Sest mina olen demokraatia kaitsja, kurat võtaks! Sest mina olen liberaal, kes usub vabadusse, kurat võtaks, sest mina olen heade poolel, mul on hea süda ja keegi ju peab tuleviku üle valvama, pagan küll!”

Ma naaldusin tooli seljatoele. Vihm langes nurga all, peksis vastu klaasi. Laual olid värsked lilled, minu tassis oli külm kohv. „Andke andeks, härra Phearson,” laususin ma lõpuks. „Ma ei tea, mida te tahate, et ma teile räägiksin.”

Ta poetas end kiiresti toolile, lükkas selle mulle lähemale, ja hakkas rääkima vaikselt, peaaegu vandeseltslaslikult, käed kokku pandud žestiks, mis võib-olla oli andekspaluv. „Miks me Vietnamis ei võida? Mida me valesti teeme?”

Ma ägasin ja surusin peopesad vastu meelekohti. „Keegi ei taha teid sinna! Vietnamlased ei taha teid sinna, hiinlased ei taha, isegi teie enda rahvas ei taha, et te Vietnamisse läheksite! Sõda, mida keegi ei taha pidada, ei saa ka võita!”

„Aga kui me viskaksime pommi? Üheainsa pommi, Hanoisse, teeksime selle maatasa?”

„Ma ei tea, mis siis saaks, sest seda pole juhtunud, ja seda ei juhtugi, sest see oleks ebainimlik!” karjusin ma. „Te ei taha ju teadmisi, te tahate kinnitust oma mõtetele, aga mina…” Korraga olin ma püsti ja selle üle niisama üllatunud kui kõik teised ruumis. „… mina ei saa teile seda anda,” lõpetasin ma. „Mul on kahju. Kui ma sellega nõustusin, arvasin ma, et te olete… et te tahate midagi muud. Ilmselt ma eksisin. Ma pean… mõtlema.”

Maad võttis vaikus.

Hiina keeles kirjeldatakse astmat kui looma puhkimist, kelle hingamine on haiguse tõttu raske. Phearsoni keha oli liikumatu nagu raidkuju, tema käed olid seatud tsiviliseeritud poosiks, tema pintsak oli sirge, nägu ilmetu, kuid tema rinnust paiskus loomalik hingamine. „Mis on teie olemasolu mõte?” küsis ta ja neid sõnu vormis aastatepikkune viisakas kasvatus ning hoolikas enesekontroll, kuid hingeõhk nende sõnade taga oleks tahtnud minu kõri hammastega puruks rebida ja verd neelata. „Kas te arvate, et see pole tähtis, doktor August? Kas te arvate, et te surete ja ongi kogu lugu? Maailm hakkab otsast peale, põmaki!” Ta lajatas peopesaga vastu lauda, nii kõvasti, et portselanist tassid hüppasid alustasside peal. „Meie, väikesed inimesed oma väikeste eludega, oleme surnud ja läinud ja kõik see…” ta ei pidanud liigutama, aitas sellest, et tema pilk vilksas korraks üle toa „…oli lihtsalt unenägu. Kas te olete Jumal, doktor August? Kas teie olete ainus elusolend, kes on tähtis? Kas te arvate, et teie valu on suurem ja olulisem, kuna te mäletate seda? Kas te arvate, et teie elu on ainus, mis läheb arvesse, sest teie kogete seda? Kas see on nii?”

Ta ei karjunud, ei tõstnud häält, kuid loomalik hingamine oli kiire, kuigi tema sõrmed tõmbusid pingule, hoides end tagasi, et rebimistungile mitte järele anda. Ma avastasin, et mul ei ole midagi öelda. Ei ole sõnu, mõtteid, õigustusi, etteheiteid. Phearson tõusis äkitselt, järsult, justkui katkestaks millegi, kuigi ma ei julgenud pakkuda, mille. Veresoon tema meelekohal vingerdas usinalt naha all. „Olgu.” Ta heitis selle sõna hingeldades. „Olgu, doktor August. Olgu pealegi. Me mõlemad oleme natuke väsinud, natuke pettunud… Võib-olla on meil vaja teha väike paus. Võtame ülejäänud päeva vabaks ja mõtleme selle üle, eks ole? Olgu,” otsustas ta ise, enne kui ma jõudsin vastata. „Hea mõte. Suurepärane. Homme näeme.”

Seda öelnud, sammus ta välja, ilma et oleks rohkem sõnagi öelnud või tagasi vaadanud.