Читать книгу Harry Augusti esimesed viisteist elu - Claire North - Страница 17

Rohud.

Veel rohtusid.

Nad sidusid mu voodi külge täpselt nagu doktor Abelgi, kuid erinevalt doktor Abelist ei olnud neil meditsiinilist varustust, niisiis otsisid nad abi mitmesugustest lipsudest ja vöödest. Peksid nad mind ainult niipalju, kui oli vajalik alistumise saavutamiseks, ainult niipalju, et oli selge, et alistumine on ainus võimalus. Siis ütles Phearson: „Mul on väga kahju, et see niikaugele läks, Harry, usu mind. Ma loodan, et sa mõistad.”

Skopolamiin pani mu nutma, temazepam magama. Prooviti ka amobarbitaali ja ma ei suutnud nuttu lõpetada, kuigi mul polnud väga kurb tunne. Esimese barbituraadiannusega pandi mööda ja mul oleks süda peaaegu kõrvadest välja karanud. Annust kohendati ja Phearson istus minu kõrval, sellal kui ma jaburaid mõttetusi pobisesin.

Ta ütles: „Me ei taha sulle haiget teha, Harry. Jumal küll, ma pole selline inimene, ma ei ole selline, mina olen ju heade poolel. Mina olen hea inimene, kes tahab parimat! Me ei taha sulle haiget teha, aga sa pead aru saama, et see asi on tähtsam kui sina ja mina, palju, palju tähtsam.”

Siis toodi alt garaažist käivitusjuhtmed ning Phearson kummardus mulle väga lähedale ja ütles: „Harry, ära sunni mind seda tegema. No kuule, me saame ju muidu ka. Me saame kõik paremaks muuta, sina ja mina. Me saame maailma paremaks teha!”

Kui ma ei vastanud, pumbati mind antipsühhootikume täis ja juhtmeotsad pisteti seinakontakti. Kuid üks meestest tegi midagi valesti, puudutas vale kohta ja sai elektrilöögi: ta ulgus nagu multifilmitegelane ja hüppas jala kõrgusele õhku. Neil tuli ta alla viia, tema käe peale jääd panna, ja sellel õhtul nad elektriga enam ei katsetanud.

„No kuule, Harry,” sosistas Phearson. „Tee seda, mis on õige. Muuda maailma, pagan küll! Muuda maailma!”

Ma naersin ja purjetasin soojal temazepami lainel.