Читать книгу Harry Augusti esimesed viisteist elu - Claire North - Страница 19

Keerulisus peaks olema tegevusetuse õigustus.

Ma oleksin pidanud seda Phearsonile näkku karjuma, oleksin pidanud ta väevõimuga Chronose klubimajja vedama ja sundima teda kuulama, milliseid katastroofe ja kohutavat segadust on Chronose klubi talletatud põlvkondade jooksul ette tulnud. Tookord aga ei olnud mul veel aimugi, kui täpne on minu hinnang, et ta ei tohi aja kulgu sekkuda; ma ei osanud ka ennustada, kui kaugele ta on valmis minema, et saada minult kätte vastuseid, mida ma ei pidanud ohutuks.

Kui minu neljandas elus hakkasid Phearson ja tema mehed mind lõpuks piinama, et ma avaldaksin oma teadmised sellest, mis tuleb, alustasid nad üsna kõhklevalt. Nad olid absoluutselt valmis kasutama oma eesmärkide saavutamiseks ülimat metsikust, kuid nad kartsid hinnalist kaupa kahjustada. Ma olin ainulaadne saak, milletaoline satub kätte ainult kord elus, minu potentsiaal oli veel teadmata ja avastamata, nii et igasugune jääv kehaline või, mis veel hullem, vaimne kahjustus oleks olnud andestamatu. Ma mõistsin seda ning kisasin kõvemini, läkastasin, ajasin suust vahtu välja ning väänlesin omaenda kuse ja vere sees. See ajas nad nii ärevile, et nad tõmbasid korraks tagasi, kuni jälle tuli Phearson, kummardus mulle lähedale ja sosistas: „Me teeme seda maailma pärast, Harry. Me teeme seda tuleviku pärast.”

Siis hakkasid nad jälle pihta.

Teise päeva lõpus lohistasid nad mu duši alla ja keerasid külma vee lahti. Ma istusin dušialusel, kui mulle vett kaela lasti, ning mõistatasin, kas klaasist vaheseina oleks võimalik rusikaga puruks lüüa ja kui kiiresti ma leiaksin klaasikillu, millega randmed läbi lõigata.

Kolmandal päeval olid nad juba enesekindlamad. Ühe innukus andis ka teistele hoogu, siginema hakkas meeskonnatunnetus ja kõik üritasid teisi mitte alt vedada. Phearson vaatas hoolega, et ta poleks kunagi toas, kui nad tööle asusid. Ta lahkus alati mõni minut varem ja tuli tagasi mõni minut pärast seda, kui nad olid lõpetanud. Tol kolmandal õhtul mängles minu toa laes loojuva päikese roospunane valgus. Teised läksid välja, Phearson istus minu voodi kõrvale, võttis mul käest ja ütles: „Jumal küll, Harry, mul on väga kahju. Mul on väga kahju, et sa niimoodi teed. Kui ma ometi saaksin selle lõpetada.”

Ma vihkasin teda ja hakkasin nutma, ma surusin näo tema käe vastu, vajusin tema jalge ette põlvili ja nutsin ohjeldamatult.