Читать книгу Harry Augusti esimesed viisteist elu - Claire North - Страница 5

Mingil hetkel ärkab nõmm ellu. Oleks tore, kui seda näeksid, kuid miskipärast me pole meie ühistel jalutuskäikudel looduses kunagi tabanud neid haruldasi ja hinnalisi ilmutustunde. Taevas on olnud hoopis sinaka tooniga hall nagu kivid tema all, või siis on põud muutnud maastiku tolmupruunide okaste väljaks, kord jälle sadas nii kõvasti lund, et köögiukse taha tekkis hang ja ma pidin aknast välja ronima, et kühveldada meile tee vabadusse, ühel retkel 1949. aastal sadas aga vahetpidamata vist oma viis päeva. Sina pole näinud, missugune on nõmm sajujärgsetel tundidel, kui kõik on lilla ja kollane ja lõhnab musta rammusa mulla järele.

Sinu teine oletus juba meie sõpruse algusest – et ma olen sündinud Põhja-Inglismaal, kuigi ma olen oma paljude elude jooksul omandanud kõikvõimalikke ülespuhutud harjumusi ja kombeid –, on täiesti õige ja minu kasuisa Patrick August ei lasknud mul seda korrakski unustada. Ta oli Hulne’ide valduste ainus ülevaataja ja oli seda olnud terve oma elu. Sama ametit oli pidanud tema isa enne teda ja selle isa ja nii kuni 1834. aastani välja, mil äsja rikastunud Hulne’ide pere selle maa ostis, et vormida siia oma täiuslik kõrgklassi unistus. Nad lasksid istutada puud, tõmmata üle nõmme teed, ehitada naeruväärsed tornikesed ja kaared – need nägid välja täpselt nii narrid, nagu arvata võibki –, mis olid minu sündimise ajaks juba samblasse uppunult allakäiku alustanud. Hulne’idele ei sobinud räämas võsastik, mis häärberit ümbritses, selle kivirahnudest hambad ja kleepuvad mullasest lihast igemed. Nende pere eelmised, aktiivsed põlvkonnad olid pidanud lambaid, kuigi võib-olla oleks õigem öelda, et lambad pidasid ennast kivimüüride taga suurtel väljadel ise, kuid kahekümnes sajand ei olnud Hulne’ide varandusse soosivalt suhtunud ja nüüd kuulus maa küll endiselt neile, kuid oli hoolitsemata, metsistunud – ideaalne paik poisikesele ringijooksmiseks, samal ajal kui tema vanemad oma asjatoimetustega tegelevad. Huvitaval kombel avastasin ma lapsepõlve uuesti läbi elades, et ma pole enam sugugi nii seiklushimuline. Augud ja kaljurünkad, kuhu ma olin oma esimeses elus hüpanud ja mille otsa roninud, paistsid minu alalhoidlikumale vanemale ajule ühtäkki ohtlikud, niisiis kandsin ma oma lapsekeha nii, nagu vanem naine võiks kanda nappe bikiine, mille on talle ostnud kiitsakas sõbranna.

Kuna minu katse lõpetada oma eluringid enesetapuga oli nii armetult läbi kukkunud, otsustasin ma oma kolmandas elus hakata hoopis otsima vastuseid, mis tundusid nii kauged. Minu meelest on hea vähemalt seegi, et mälestused naasevad meile lapsepõlve kulgedes tasahaaval, niisiis meenus see, et ma viskusin surnuks, mulle pigem nagu tasapisi tugevnev külm, see ei toonud vähimatki üllatust, ainult teadmise, et nii ma tegin ega saavutanud sellega midagi.

Kuigi minu esimeses elus puudus tegelik siht, oli selles mingi õnnetunne, kui teadmatust võib nimetada süütuseks ja hoole puudumist üksinduseks. Kuid oma uut elu ei saanud ma niimoodi elada, nüüd, mil ma teadsin kõike, mis oli varem toimunud. Ma ei olnud mitte lihtsalt teadlik sündmustest, mis olid veel tulemata, vaid ma mõistsin hoopis uutmoodi mind ümbritsevaid tõdesid, mida ma polnud oma esimese elu ajal, kui ma nendega harjudes üles kasvasin, osanud isegi valedeks pidada. Nüüd, mil ma olin jälle laps ja vähemalt ajutiselt olid minu võimed täpselt samad mis täiskasvanutel, taipasin ma tõdesid, mida laste ees nii sageli etendatakse, uskudes, et laps neid mõista ei suuda. Ma usun, et minu kasuisa ja – ema hakkasid mind armastama – kasuema palju varem –, kuid Patrick Augusti jaoks sain ma tema lihaks ja vereks alles siis, kui minu kasuema suri.

Seda nähtust on uuritud meditsiinilisest seisukohast, kuid minu kasuema ei sure üheski elus päris samal päeval. Surma põhjus on aga alati sama – kui just mingid välised tegurid jõuliselt ei sekku. Minu kuuenda sünnipäeva paiku hakkab ta köhima ja minu seitsmendaks sünnipäevaks köhib ta juba verd. Minu kasuvanemad ei saa arsti tasu maksmist endale lubada, kuid lõpuks leiab minu tädi Alexandra raha, et minu ema saaks minna Newcastle’isse haiglasse ja saada kopsuvähi diagnoosi. (Arvatavasti on tegemist suurerakulise kartsinoomiga peamiselt vasakus kopsus ning on masendav, et umbes nelikümmend aastat hiljem on see ravitav, kuid sel ajal teaduse võimetest kaugel väljas.) Välja kirjutatakse tubakat ja oopiumitinktuuri ning surm järgneb kiiresti 1927. aastal. Pärast ema surma jääb isa vaikseks ja läheb küngastele kõndima ning mõnes elus ei nähta teda mitu päeva. Mina saan enda eest hoolitsemisega suurepäraselt hakkama ning nüüd varun ma ema surma oodates pisut toitu, et isa pika äraoleku ajal hakkama saada. Kui isa tagasi tuleb, on ta endiselt vaikne ja ligipääsmatu ning kuigi ta ei vasta lapseliku minu suhtlemiskatsetele vihaga, on selle peamiseks põhjuseks tõsiasi, et ta ei vasta üldse. Esimeses elus ei mõistnud ma tema leina ega selle väljendusvormi, sest ka mina ise leinasin, pimedalt ja tummalt nagu laps, kes vajab abi, mida isa aga mulle ei andnud. Teises elus tuli ema surm siis, kui ma olin veel vaimuhaigla katuse all ja mul oli minu enda hullumeelsusega liiga palju tegemist, et ma oleksin suutnud seda taibata, kuid kolmandas elus tuli see nagu rong, mis liigub aeglaselt rööbaste külge seotud inimese poole: see oli vältimatu, peatamatu, paistis läbi öö kaugele ja ettekujutus sellest oli vähemalt minu jaoks tegelikust sündmusest peaaegu hullemgi. Ma teadsin, mis tuleb, aga kui see kätte jõudis, oli see kuidagiviisi lausa kergendus, see lõpetas kartliku ootuse ega olnud sellepärast nii mõjus.

Kolmandas elus andis ema lähenev surm mulle ka omajagu tegevust. Selle ärahoidmine või vähemalt sellega tegelemine hõivas mind täielikult. Kuna mul ei olnud olukorrale mingit seletust, välja arvatud ehk võimalus, et mingi Vana Testamendi jumal viib täide mulle pandud needust, uskusin ma siiralt, et kui ma ilmutan halastust või üritan oma elu olulisemaid sündmusi kuidagi mõjutada, võib mul õnnestuda välja murda sellest surma-sünni-surma tsüklist, mis nähtavasti oli mulle osaks saanud. Kuna ma ei olnud enda teada pannud toime mingeid kuritegusid, mis vajaksid lunastamist, ega pidanud ka midagi muud suuremat oma elus heastama, pühendusin ma Harrieti eest hoolitsemisele, sest see tundus kõige lähema ja loogilisema õilsa üritusena, ning asusin selle ülesande kallale kogu tarkusega, mida viieaastane (kes peagi saab üheksakümne seitsmeseks) suutis endas leida.

Ma kasutasin ema ravitsemist ettekäändena igavast koolist kõrvalehoidmiseks ja isal oli liiga palju muud mõttes, et seda märgata: ma hoolitsesin ema eest ja sain nüüd rohkem kui kunagi varem aimu, kuidas mu ema elab, kui isa on ära. Ilmselt võib öelda, et see andis mulle nüüd, täiskasvanuna, võimaluse õppida tundma naist, keda ma lapsena olin tundnud ainult pinnapealselt. Ja just selle käigus hakkasin ma kahtlustama, et ma pole oma isa poeg.

Minu kasuema matustele, kui ta minu kolmandas elus viimaks suri, tuli terve Hulne’ide perekond. Isa ütles paar sõna ja mina seisin tema kõrval – seitsmeaastane poiss, kellel olid jalas mustad püksid ja seljas kuub, mis olid laenatud Clement Hulne’ilt, minust kolm aastat vanemalt nõolt, kes minu eelmises elus oli üritanud mind kiusata, kui talle meenus, et ma olemas olen. Constance Hulne, kes toetus raskelt elevandipea kujuliseks nikerdatud elevandiluust käepidemega kepile, kõneles mõne sõnaga Harrieti ustavusest, tugevusest ja perest, mis temast siia ilma maha jäi. Alexandra Hulne ütles mulle, et ma pean olema vapper, Victoria Hulne kummardus ja näpistas mind põsest, nii et mul tekkis kummaline lapselik soov hammustada neid mustadesse kinnastesse kängitsetud sõrmi, mis minu nägu rüvetasid. Rory Hulne ei öelnud midagi, vaid vaatas mind ainiti. Kord ta juba oli mind samamoodi vaadanud, siis, kui ma seisin siin esimest korda, laenatud riietes ema matustel, kuid tookord, haaratuna leinast, mis ei saanud ennast kuidagi väljendada, ei märganud ma, kui pingsalt ta mind silmitseb.

Nüüd vastasin ma tema pilgule ja nägin esmakordselt iseenda peegelpilti, seda, milliseks ma muutun.

Sa ei ole tundnud mind kõigil minu eluetappidel, seepärast luba ma kirjeldan neid siinkohal.

Sündides ja lapsena olen ma peaaegu punaste juustega, mis luituvad aja jooksul toonini, mida heatahtlikud inimesed nimetaksid punakaspruuniks, kuid mis ausamalt öeldes on porgandikarva. Minu juuste värv pärineb minu pärisema suguvõsast nagu ka geneetiline soodumus terveteks hammasteks ja kaugnägelikkuseks. Lapsena olen ma pisike, keskmisest pisut lühem ja kõhn, kuid see on samavõrra viletsa toidu kui pärilike kalduvuste pärast. Kui ma saan üheteistkümneaastaseks, teeb minu kasv hüppe ning jätkub viieteistaastaseks saamiseni, mil mul on õnneks võimalik teeselda poisilikku kaheksateistaastast ja jätta niimoodi vahele kolm tüütut aastat, mis mind täismeheeast lahutasid.

Noormehena uhkeldasin ma üsna rohmaka habemega, mis meenutab natuke minu kasuisa Patricku habet – selline habe ei sobi mulle ja hoolitsemata kujul jätab see tihtipeale mulje, et kõik minu meeleelundid on kadunud vaarikapuhmasse. Kui ma olin selle ilmutusliku avastuse teinud, hakkasin ma korrapäraselt habet ajama ning paljastasin sellega oma tõelise isa näo. Meil on ühesugused helehallid silmad, ühesugused väikesed kõrvad, kergelt käharad juuksed ja nina, mis tõenäoliselt on koos kalduvusega luuhaigustele vanemas eas üks geneetilise pärandi ebasoovitavamaid osi. Asi pole selles, et mu nina oleks silmatorkavalt suur – seda see ei ole, kuid see on selgelt ülespoole pööratud otsaga, nii et sobiks üsnagi mõnele haldjakuningale, ja seal, kus see peaks minu näost järsu nurga all eemalduma, see pigem justkui sulab nahaga kokku, nagu oleks vormitud savist, mitte luust. Inimesed on liiga viisakad, et minu nina kohta midagi öelda, kuid isegi põgus pilguheit sellele on pannud puhtamate geneetiliste joontega ausameelsed lapsed nutma. Vanas eas muutuvad mu juuksed valgeks, silmapilkselt, nagu tundub: pinge võib põhjustada selle tavalisest varasemalt ja seda ei saa ära hoida ühegi meditsiinilise ega psühholoogilise vahendiga. Viiekümne ühe aastaselt on mul lugemiseks vaja prille, õnnetuseks langeb see aeg seitsmekümnendatesse, aastakümnesse, mis oli moe mõttes vilets, kuid nagu peaaegu kõik teisedki, naasen ma stiili juurde, mis sobis mulle noorukieas, ja valin üsnagi tagasihoidlikud vanaaegse joonega prillid.

Need prillid ninal, silmade ees, mis on teineteisele liiga lähedal, näen ma välja täpselt nagu vananev akadeemik, kui ennast vannitoa peeglist uurin: see ongi nägu, millega mul on olnud Harrieti kolmandate matuste ajaks juba peaaegu sada aastat aega harjuda. See oli Rory Edmond Hulne’i nägu, mis vaatas mind ainiti üle naise kirstu, kes ei saanud olla minu ema.