Читать книгу Harry Augusti esimesed viisteist elu - Claire North - Страница 18

Keerulisus peaks olema tegevusetuse õigustus.

See on alati olnud Chronose klubi juhtlause ja mina võin seda ainult korrata. See pole õilis, see pole vapper, see pole õiglane, see pole ambitsioonikas, aga kui on kavas minna torkima määratut ajalugu, aega ennast, siis on see püha vanne, mis peaks olema naelutatud iga Chronose klubimaja ukse kohale. Ma ütlesin seda ka Phearsonile, kuid tema ei saanud aru.

Ma olen meie elu kulgemisest rääkides juba maininud, et seal on kolm etappi. Enda loomuse eitamisega olin ma selleks ajaks, kui Phearson mu psühhotroopseid hallutsinogeene täis toppis, juba enam-vähem ühele poole saanud. Leppimisest hoidis minu praegune olukord mind kaugel, kuid ma usun, et ma üritasin omal viisil enda loomust avastada, niipalju, kui ma selleks suuteline olin. Kolmandas elus proovisin ma õnne Jumalaga, neljandas bioloogiaga. Minu viienda elu juurde me veel jõuame, kuid kuuendas elus üritasin ma avastada inimloomuse saladusi – tõsi küll, üsna hilinenult – füüsika kaudu.

Te peate arvestama, et mina olin laps 1930-ndatel. Ja mitte lihtsalt laps, vaid laps, kes kasvas mehe sohipojana, kellel oli teaduse arengu vastu umbes sama vähe huvi, kui mina suutsin huvituda tema lemmikhobuste sugupuust. Mul ei olnud vähimatki ettekujutust revolutsioonist, mis tollal teadust vallutama asus, relatiivsusteooriast ega tuumafüüsikast, Einsteinist, Bohrist, Planckist, Hubble’ist ega Heisenbergist. Mul oli mingi ebamäärane ettekujutus, et maailm on ümmargune ja puu otsast kukkuv õun langeb maa poole, sest seda tõmbab maakera mass, kuid minu varasemate elude paljude sajandite kestel oli aeg kui mõiste olnud minu jaoks sama sirgjooneline ja ebahuvitav kui metallist joonlaud töökojas. Ma pidin jõudma 90-ndatesse, et hakata vähegi aru saama 30-ndatel sündinud mõistetest ja sellest, kuidas need mõjutavad mitte ainult mind ümbritsevat maailma, vaid võib-olla ka seda, kes ja mis ma olen.

Kuuendas elus sain ma esimese doktorikraadi kahekümne kolme aastaselt – mitte sellepärast, et mul oleks olnud erilist annet, vaid sellepärast, et ma võisin hariduse omandamisel nii suure hulga tüütut alusmaterjali vahele jätta ja hüpata otse nendele teemadele, mis mind huvitasid. Mind kutsuti tööle Manhattani Projekti juurde, minust pidi saame töörühma noorim liige, ja ma piinlesin palju pikki öid, kaaludes, kas võtta pakkumine vastu. Eetiline külg mulle muret ei teinud – aatompomm ehitatakse valmis ja heidetakse alla niikuinii, ükskõik, mida mina isiklikult sellest arvan. Asi oli selles, et see projekt pakkus põnevat võimalust kohtuda mõne tolle aja helgema peaga, kes kõik on ühes ruumis koos luku taga. Lõpuks hoidis hirm luku taha panemise ees ja selle ees, et minu minevikku uuritakse liiga põhjalikult, ning vastumeelsus panna end asjatult ohtu – kuna neil päevil ei osatud end radiatsiooni eest veel tõhusalt kaitsta ega mõistetud selle olulisi omadusi – mind tagasi ja nii töötasin ma suurema osa sõjast, arendades välja üllatavalt usutavaid teooriaid natside tehnoloogia kohta, alates pommimehhanismidest ja rakettmootoritest kuni raske vee ja oma tuumareaktorini välja.

1945. aasta lõpus sain ma tuttavaks Vincentiga. Sõda oli võidetud, kuid normeerimine oli toidulaual endiselt tunda. Ma saan aru, et on küüniline olla endiselt pettunud selles, kui vilets on toit nii suure osa minu varasest elust või kui kaua läheb aega, enne kui igale poole jõuab keskküte. Ma olin Cambridge’is lektor ja parajasti käis mul karm võitlus professorikoha pärast, mille jaoks ma olin selgelt liiga noor, kuid mille ma olin ära teeninud palju rohkem kui minu viiekümne kolme aastane rivaal P.L.George, mees, kes paistis silma peamiselt oma matemaatiliste vigade keerulisusega. Lõpuks ma ei saanudki seda professorikohta: minu ebamoekas Suure Paugu teooria eelistamine püsiva seisundi teooriale ja ebamõistlik kinnihoidmine seisukohast, et valgust võib vaadelda nii lainete kui osakestena, millele lisandus minu ülimalt ebamoekas noorus, olid põhjused, miks ma ülikooli juhtide hulgas populaarne ei olnud. Mind lausa noomiti minu vaadete pärast, ja põhjendatult, sest suurelt osalt olid nende aluseks tõendid, mida ei olnud veel avastatud, nende avastamine aga nõudis tehnoloogiat, mida polnud veel leiutatud.

Tegelikult just needsamad eksiarvamused tõidki Vincenti minu ukse taha.

„Doktor August,” lausus ta kindlalt, „ma sooviksin rääkida multiversumist.”

Avalausena oli see üsna ootamatu ja ma tundsin valusalt, kuidas iga sekundiga, mil Vincent minu uksel seisab, levib minu hoolikalt hellitatud kaminatule soojus entroopilise põhimõtte järgi maailmaruumi ja ka keegi teine ei saa sellest rõõmu tunda. Kuna ma nägin, et Vincentil pole kavatsust ukselt liikuda ja lumesadu tiheneb, kutsusin ma ta sisse, kuigi ei saa öelda, et mul oleks olnud sobiv tuju.

Vincent Rankis… Meie esimesel kohtumisel oli ta noor, vaevu kaheksateistaastane, kuid tema keha oli juba igavesti keskealise oma. Mingil moel õnnestus tal toiduainete normeerimisest hoolimata olla trullakas, kuigi mitte paks, ümar, ilma et ta oleks olnud eriti ülekaalus, kuid tema kohta ei saanud kunagi öelda, et ta oleks lihaseline. Tema hiirepruunid juuksed hõrenesid juba pealael, lubades peatset kiilast laiku, ja hallikasrohelised silmad vaatasid näost, mille oli vorminud kiirustav skulptor ning üsna märjast savist. Tema püksisääred olid juba siis üles kääritud – kombel, mis sundis kõiki huvitundjaid küsimisest hoiduma –, ja seljas oli tal tviidpintsak, ilma milleta ma ei näinud teda kunagi, ükskõik mis aastaaeg parajasti ka oli. Tema väitega, et see pintsak peab vastu tuhat aastat, võin ma ehk leppida, kuid tema kindla kuulutamisega, et püksisääred olid üles keeratud jalgrattasõidu hõlbustamiseks, ei saa ma nõus olla, sest sellel õhtul ei pääsenud Cambridge’i lummetuisanud tänavatelt läbi ükski ratastega sõiduriist. Vincent istus võimsa pingutusohkega kulunumasse tugitooli kamina ees ja veel enne, kui ma jõudsin end tema vastas sisse seada, üritades samal ajal oma aju vaiksest soojusest välja, tänapäevase teaduse maailma tirida, hüüatas ta:

„Inimene, kes lubab filosoofidel kasutada oma banaalseid argumente multiversumi teooria juures, õõnestab tänapäeva teadusteooria aluseid!”

Ma sirutasin käe lähima klaasi ja Šoti viski pudeli järele, et aega võita. Õpetaja minu sees tundis kiusatust lihtsalt huvi pärast vastu vaielda. Kuid õpetaja kaotas.

„Jah,” laususin ma. „Ma olen nõus.”

„Multiversum ei puutu kuidagi üksikisiku kohustusse tegutseda, see toob lihtsalt üpris lihtsustatud teaduslikku paradigmasse Newtonliku põhimõtte, et igale mõjule on olemas vastasmõju, ja arusaama, et seal, kus ei saa olla täielikku liikumatust, ei saa olla ka arusaamist osakeste iseloomust, ilma et vaatlusalust asja muudetaks!”

Paistis, et see teema põhjustab talle suurt nördimust, niisiis laususin ma jälle: „Jah.”

Vincenti kulmud kiikusid raevukalt. Tal oli õõvastav oskus rääkida kulmude ja lõuaga, samal ajal kui ülejäänud osa temast jäi põhimõtteliselt liikumatuks. „Miks te siis raiskasite viisteist lehekülge oma viimasest kirjutisest arutlusele, millised on kvantteooria mõjud eetikale?!”

Ma võtsin väikese lonksu viskit ja ootasin, et tema kulmud laskuksid oma tavalisse rahuasendisse, mis polnud siiski täielik rahuasend. „Teie nimi,” ütlesin ma viimaks, „on Vincent Rankis ja ma tean seda ainult tänu sellele, et kui pedell teid korrale kutsus, kuna te kõndisite üle muru, ütlesite te talle just selle nime ja teatasite talle ühtlasi, et praeguses muutuvas ühiskonnas pole tema amet varsti mitte üksnes ülearune, vaid kiirelt lähenevad tulevased põlvkonnad hakkavad seda ka pilkama. Kui ma õigesti mäletan, oli teil seljas seesama oliiviroheline pluus, ja minul…”

„Sinine pluus, hallid sokid ja lektorirüü ning te suundusite suure kiirusega värava poole, millest võib ainult järeldada, et te olite hilinemas loengusse, kuna täistunnini oli viis minutit ja enamik teie loenguid toimuvad rohkem kui kümneminutise teekonna kaugusel teie korterist.”

Ma vaatasin Vincentit uuesti ja seekord registreerisin teadlikult kõik need jooned, mida olin alateadlikult juba tähele pannud. Seejärel: „Olgu siis, Vincent, arutame eetiliste mõtiskluste ja teaduslike meetodite üle…”

„Esimesed on subjektiivsed, teised paikapidavad.”

„Ma ei mõista, mis kasu on minu seisukohast, kui teie seisukoht on nii rangelt paika pandud.”

Vincenti suurnurka ilmus muigevärelus ja tal oli niipalju viisakust, et hetkeks paistis tal piinlik olevat. „Andestage mulle,” sõnas ta viimaks. „On võimalik, et teel siia võtsin ma väikese napsi. Ma tean, et ma võin vahel tunduda… konkreetne.”

„Ütleme, et üks mees reisib ajas tagasi…” alustasin ma, ning nähes, kuidas Vincent vastumeelsusest võpatab, tõstsin ma käed ja lisasin lepitavalt: „Muidugi hüpoteetiliselt, puhtalt mõtteharjutusena, kui nii võib öelda. Ütleme, et üks mees reisib ajas tagasi ja näeb, kuidas mineviku sündmused rulluvad tema ees lahti nagu tulevik. Ta astub oma ajamasinast välja…”

„Ja muudab juba sellega minevikku!”

„… ja tema esimeseks teoks on saata iseendale postiga Newmarketi hipodroomi võiduhobuste numbrid. Tulemus?”

„Paradoks,” kuulutas Vincent veendunult. „Ta ei saa mäletada, et need numbrid posti pani, ega võida tulevikus. Kui ta võidabki, siis on võimalik, et ta ei ehitanudki ajamasinat ega läinud ajas tagasi, et numbreid posti panna – loogiliselt võimatu olukord.”

„Tulemus?”

„See ongi võimatu!”

„Vähemalt kaaluge seda hüpoteesi.”

Vincent mühatas maruvihaselt ja hüüdis siis: „Kolm võimalikku tulemust! Esimene: selsamal hetkel, kui ta teeb otsuse endale võidunumbrid saata, meenub talle nende kättesaamine ja tema isiklik ajajärjestus muutub, ta teeb enda olemasolu ise võimalikuks, sest ilma võidunumbriteta poleks ta saanud ajamasinat ehitada. Siin on paradoks selles, et mitte miski ei saa tulla mitte millestki ja tema algatus, põhjustav tegevus, on tegelikult tagajärg, tagajärg, mis eelneb põhjusele, kuid ega meil selles stsenaariumis polegi loogikaga eriti tegemist. Teine: terve universum variseb kokku. Ma saan aru, et see kõlab üpris dramaatiliselt, aga kui võtta aega skaalana, kus negatiivsed väärtused puuduvad, ei näe ma teist võimalust ja on päris kahju, kui terve universum hävib väikese võiduajamispanuse pärast. Kolmas: selsamal hetkel, kui see mees teeb otsuse endale võidunumbrid saata, luuakse paralleeluniversum. Selles universumis, selles ajajärjestuses, jõuab ta tagasi koju, ilma et oleks oma elu jooksul midagi võiduajamistega võitnud, paralleeluniversumis aga avastab tema noorem mina üsna üllatunult, et on miljonär, ja elab rõõmsalt edasi. Mida sellest järeldada?”

„Pole aimugi,” vastasin ma heatujuliselt. „Ma tahtsin lihtsalt näha, kas te suudate lateraalselt mõelda.”

Vincent tõi jälle kuuldavale võimsa ärritunud ohke ja jäi vihast vahutades koldesse põrnitsema. Seejärel: „Teie kirjutis meeldis mulle väga. Kui jätta kõrvale armetu ja lapsik filosoofiline jama, mis minu meelest hakkas juba teoloogiliseks kiskuma, on teie artikkel minu meelest pisut huvitavam kui tavaline kraam. Seda ma tahtsingi öelda.”

„See on mulle au. Aga kui te väidate, et eetikale pole puhtas teaduses kohta, olen ma kahjuks sunnitud jääma eriarvamusele.”

„Aga loomulikult pole! Puhas teadus on ei midagi enamat ega vähemat kui loogiline deduktsiooni- ja eksperimenteerimisprotsess, mille aluseks on vaadeldavad sündmused. Selle juures ei ole mingit head ega halba, on ainult õige või vale rangelt matemaatilises tähenduses. See, mida inimesed teaduse abil teevad, on eetilise debati teemaks, aga tõelised teadlased ei peaks ennast selliste küsimustega vaevama. See tuleks jätta poliitikutele ja filosoofidele.”

„Kas teie laseksite Hitleri maha?” küsisin ma.

Vincent kortsutas kulmu. „Minu meelest me tegime äsja kindlaks, et selline ajaga jahmerdamine võib universumi hävitada.”

„Me esitasime ka postulaadi, et võimalik on paralleeluniversum, mille saaks ehk sõjakoledustest päästa,” vastasin ma. „Me pakkusime välja isegi hüpoteesi, et oleks võimalik maailm, kus te ise saaksite sellest rahust rõõmu tunda, kui paradoks kõrvale jätta.”

Vincent põristas sõrmedega vastu tugitooli külge ja siis pahvatas: „Me peame arvesse võtma ka sotsiaalmajanduslikke tegureid. Kas Hitler oli sõja ainus põhjus? Mina väidan, et mitte.”

„Aga sõda võttis sellise suuna…”

„Just selles asi ongi!” hüüatas Vincent ja tema kulmud said jälle täishoo sisse. „Kui ma otsustan Hitleri maha lasta, kust ma siis tean, et ei kerki esile mõni teine, kes ei taha venelastega just keset kõige karmimat talve kokku minna ega piirata minimaalse strateegilise väärtusega linnu sadade tuhandete oma meeste kaotamise hinnaga ega pommitada Londonit, vaid hoopis Inglismaa lennuvälju – kuidas ma saan kindel olla, et olemasolevatel tingimustel ei ilmu mõni teine, tervema mõistusega sõjard?”

„Kas te väidate, et keerulisus on tegevusetuse õigustus?”

„Ma väidan… ma väidan…” Ta oigas ja heitis käed ahastuses laiali. „Ma väidan, et just sellised hüpoteetilised mängimised filosoofiaga õõnestasid teie muidu täiesti asjalikku kirjutist!”

Ta jäi vait ja mina, kuna ma olin juba enne tema tulekut väsinud, nautisin natuke aega seda vaikust. Vincent vaatas ainiti tulle, jäi täpipealt selline mulje, nagu oleks ta istunud seal terve oma elu ja saanud täpselt samasuguseks osaks sisustusest nagu tugitool. „Kas te tahaksite klaasikese?” küsisin ma lõpuks.

„Mida te joote?”

„Šoti viskit.”

„Ma olen juba niigi natuke palju võtnud…”

„Ma ei ütle pedellile.”

Põgus kõhklus, seejärel: „Aitäh.”

Ma valasin talle viskit ja kui ta klaasi vastu võttis, laususin ma: „Öelge siis, härra Rankis, mis toob teid meie pühakotta?”

„Vastused,” teatas ta kindlalt. „Mõõdetavad, objektiivsed vastused. Mis asub selle reaalsuse taga, mis toimub maailmas sellist, mida me ei näe, mis on sügavamal kui prootonid ja neutronid, suurem kui galaktikad ja päikesed? Kui aeg on suhteline mõiste, siis on valguse kiirusest saanud universumi mõõdupulk, aga kas aeg on tõesti ainult seda? Ebakonstantne tegur kiirusearvutustes?”

„Ja mina veel mõtlesin, et noori huvitab ainult seks ja muusika.”

Vincent muigas laialt, see oli esimene kord, mil tema näost vilksas üle siiras lõbusus. Seejärel: „Ma kuulsin, et te tahate professoriks saada.”

„Mulle ei anta seda tiitlit.”

„Loomulikult mitte,” nõustus ta sõbralikult. „Te olete selgelt liiga noor. See poleks õiglane.”

„Tänan toetuse eest.”

„Kuidas te saate öelda, et te olete kindel, et ei saavuta mingit asja, ja siis ilmutada pahameelt, kui teised on teiega nõus?”

„Teil on õigus, see on irratsionaalne. Te paistate üliõpilase kohta väga… otsekohene.”

Vincent kehitas õlgu. „Ma ei saa noor olemisele aega raisata, liiga palju on teha selliseid asju, mida ühiskond alla kolmekümnestele ei luba.”

Tema sõnad kutsusid minu sees esile silmapilkse ja paratamatu jõnksatuse: ma olin pidanud nende reeglitega võitlema juba kakskümmend viis üksluist aastat. „Kas teid huvitab aeg?”

„Keerulisus ja lihtsus,” vastas ta. „Aeg oli lihtne – on lihtne. Me saame jagada aja lihtsateks osadeks, seda mõõta, selle järgi õhtusöögi seada, selle kulgemise tähistamiseks viskit juua. Me võime seda matemaatikas rakendada, kasutada seda, et väljendada mõtteid vaadeldava universumi kohta, aga kui meil palutakse lihtsas keeles lapsele seletada, mis on aeg – muidugi sellises lihtsas keeles, mis pole lihtsalt pettus –, jääme hätta. Paistab, et ainus, mida me ajaga tõeliselt peale hakata oskame, on selle raiskamine.”

Seda öelnud, tõstis ta minu terviseks klaasi ja jõi selle põhjani, kuid mina avastasin korraga, et mul polegi joomiseks tuju.