Читать книгу Kuniks elu - Hendrik Groen - Страница 11

Veel aastast 2014.

Vakumisu kosus aegamööda Eefje surmast ja Grietje taandumisest. Hiliskevadel võtsime väljasõitude mõtte taas üles. Uus pärlikee. Meile tundus, et vajame uusi väljasõite ja värsket inspiratsiooni, et mitte täielikult tegevusvõimetusse sumbuda. Leppisime kokku, et teist korda me mitut kuud enam niisama lihtsalt mööda ei lase. Surmad, ka väga sügavalt hinge minevad, ei tohi meie puhul olla mingi vabandus.

„Nii hoiame end veel käigus!” ütles Evert ja tundis kohe valjusti huvi, kas kuskil pakutakse kirstude maalimise töötuba. „Et natuke rõõmsamalt mulla alla minna.”

Ta pole sellist veel leidnud, kuigi tema sõnul on see täitmata turunišš. Ja ta soovis, et me tema matustel kannaksime rõõmsaid ja kirevaid rõivaid. Kirstukandjad samuti. Et kas me võiksime seda soovi austada.

Meil on uus asukas, üks proua, kes täna teeajal kümme präänikut üksteise järel ära sõi. Umbes neljanda ajal võttis tema ümber maad vaikus ja kuus kaasasukat jälgisid hinge kinni hoides, kuidas präänik prääniku järel tema pisikeste huulte vahele kadus. Tal oli oma pakk, nii et õel polnud midagi kobiseda. Kuid kaheksanda prääniku järel ei pidanud õde enam vastu.

„Proua Lacroix, kas see ikka on mõistlik?”

„Tss,” proovis proua vastata, suu täis. Või midagi sarnast.

Kümnenda prääniku järel vaatas ta enda ümber ringi ja küsis, kas veel keegi präänikut sooviks.

„Miks te seda teete?”

„Ma olen performance-kunstnik,” vastas ta.

„No nii, palun väga…” ütles härra Bekker.

„Kes ta on?” küsis proua Duits.

Mina kuulsin seda lugu otse Edwardilt. Tema oli kohapeal ja talle pakkus see lõbu.

Peaks proua Lacroix’ga tutvust tegema.