Читать книгу Kuniks elu - Hendrik Groen - Страница 16

Täna oli liftis mandariin.

„Kas me mitte just ei harjunud natuke nende õuntega ära – ja nüüd veel see,” ohkas proua Schaap.

Puuvili on kõige tähtsam vestlusteema nii kohvi- kui teelauas. Mõned siin lähevad täitsa närvi. Nad usuvad, et see on märk suurest katastroofist.

„See on ainult mandariin, mitte pomm,” rahustas õde inimesi.

Vedasime Evertiga kihla. Mina arvan, et keegi personalist poetab salaja puuvilju laiali, Evert on veendunud, et süüdlaseks on mõni majaelanik. Kihlveo panus on raamat kaotaja valikul. Evert pidi vanduma, et tema pole ühtki puuvilja kuhugi pannud. Algul tahtsime kihla vedada selle peale, mis järgmisena leitakse, aga me ei usaldanud teineteist kopika eestki. Kui näiteks tema oleks ennustanud, et see on banaan, siis oleks lähikonnas kuskilt lillekastist banaan leitud.

Vahepeal sai personal Stelwagenilt ülesandeks eriti tähelepanelik olla. Seda kuulsin ma proua Moraleselt. Ta asus alles hiljuti hooldajana tööle. Lobisemishimuline hispaanlanna, kel on minu vastu nõrkus. Paljud tema laused algavad nii: „Ärge kellelegi rääkige, aga…” Sinna juurde peate ette kujutama naljakat hispaania aktsenti.

Tema näol on mul nüüd ehk jälle kasulik „hästi informeeritud allikas” personali hulgas. Varem täitis seda osa mu hea sõbranna Anja Appelboom, kes töötas varem pikka aega Stelwageni kontoris ja varustas mind korrapäraselt infoga, mis polnud majaasukatele mõeldud. Stelwagen saatis Anja enneaegselt pensionile.

Majaasukate informeerimisel hindab meie austatud direktriss kõrgelt arusaama, et teadmatus on õnnistus. Mul on mulje, et Stelwagen mõtleb tõemeeli, et meid ei tohi koormata teadmistega, mis närvi ajavad. Ta ei võta vanu inimesi täie eest, ja ega ta ainuke pole. Mina näiteks olen temaga mitmel puhul nõus. Kui inimesi aastaid kohelda nagu väikelapsi, hakkab enamik neist iseenesest väikelapse moodi käituma.