Читать книгу Kuniks elu - Hendrik Groen - Страница 7

2014. aasta tähtsaim sündmus toimus päeval, mil aasta oli vaid kaks päeva vana: Eefje matused. Minu kullakene lebas kirstus nagu imekaunis vananenud Lumivalguke, enne kui kirstukaas talle oma lõpliku varju heitis.

Hüvastijätuteenistus oli väärikas, ilusa muusika ja liigutavate kõnedega. Aga see pakkus vähe lohutust.

Olulisim põhjus, miks mul polnud kuude kaupa tahtmist kirjutada, on see, et tundsin temast puudust. Kohe, kui arvuti taha istusin, toksisin justkui tema nime. Väga aeglaselt on aeg selle haava parandanud.

Teine tähtis sündmus on see, et Grietje kolis novembris ära „teisele poole”, kinnisesse osakonda. Alzheimer võttis võimust oodatust varem. Grietje eksis järjest sagedamini. Otseses mõttes siis, kui ta valelt korruselt oma tuba otsis, ja piltlikus mõttes siis, kui ta teekannu otstarbes kahtles. Kuni lõpuni välja sai meil palju nalja. Grietje oli oma segaduses kogu aeg väga rõõmsameelne. Ei mingit viha ega hirmu. Heatujuliselt sibas ta edasitagasi pakikäru järel, millega tema kraami välja koliti.

Igaüks tahaks sel moel dementseks jääda. Aga Grietjet külastades näen ma nüüd, et ta on nagu roos keset nõgesepuhmast.

Hillegomis läks valitud seltskond Den Weeligenbergi hooldushaigla dementseid uuesti iseseisvalt elama. Vanadekodu all asuvasse korterisse küll, aga ikkagi. Vaatasin kord meie kinnises osakonnas põhjalikult ringi, aga ei näinud kedagi, kellele toavõtme uuesti kätte usaldaks. Välja arvatud selleks, et hädaolukordi läbi mängida: mida teha, kui toimub üleujutus, tulekahju või plahvatus. Kas nad seal Hillegomis nende vanainimeste luku taha panemisega mitte liialt ei kiirustanud?

Proua Quint, elukutseline pessimist, ennustas atentaati paavst Franciscusele. Pool küpsist suus, teadis ta kindlalt öelda: „Tema enam selle aasta lõppu ei näe, palvetagu me nii kõvasti, kui tahame.” Seejuures pritsis ta rõõmsalt küpsisepuru suust välja.

Evert tahtis temaga saja euro peale kihla vedada, et see armastusväärne Jeesuse asemik maa peal on ka veel 1. jaanuaril 2016 täies elujõus, kuid nii palju Quint oma ennustust ka ei usaldanud.

Peab ütlema, et Franciscus on mulle siiralt sümpaatne, ainuüksi seepärast, et ta sõidab 1984. aasta valge Renault’ga.

Mis oleks atentaadi korral sellest haruldasest paavstiautost saanud?