Читать книгу Kuniks elu - Hendrik Groen - Страница 8

2014 oli Vakumisu klubil üleminekuaasta. Eefje näol kadus üks tugisammastest ja ka Grietje pidi kevadel väljasõitudest kõrvale jääma, sest ta tahtis järjest tihedamini kõike käega katsuda. Nii näiteks tekkis rahvusmuuseumis saalivalvuritega kenakesti sekeldusi.

„Ma tahan ainult teada, kuidas see katsudes tundub.”

„Proua, see on absoluutselt keelatud.”

„Oh, no siis ma seda absoluutselt enam ei tee.” Kaks saali edasi oli see tal juba meelest läinud.

Kuid on ka häid uudiseid. Võtsime vastu kaks uut liiget. Minu soovitusel liitus kevadel klubiga härra Geert Hoogdalen, minu napisõnaline sõber ja invaskuutrist Ferrari omanik. Varsti pärast seda pakkus Edward liikmeks proua van der Horsti. Edward leidis, et meil on teataval määral vaja kompenseerida tema enda afaasiat, mille tõttu ta jutt muutub järjest arusaamatumaks, ning Geerti sõnaahtrust. Leonie van der Horst on jutukas, rõõmsameelne, natuke peast segi ja ideedest tulvil. Ja talle meeldib Evert, kes aga talub seda ainult mõõdukuse piirides, mis omakorda viib Leonie selleni, et ta kipub liiga tihti Everti kiilast kuplit silitama.

Ühesõnaga, kaks plusspunkti klubile.

*

Hooldusseadus on juba kuude kaupa peamine kõneaine. Kuigi serveeritava tee hulk pole veel ühegi tassitäie võrra vähenenud, väidavad mõned asukad end kokkuhoiu tagajärgi juba praegu omal nahal tundvat.

Kui palusin proua Slothouweril, kes nagu tavaliselt kõige rohkem sõna võttis, mõne näite tuua, ei osanud ta muud välja mõelda kui: „Jälle see härra Groen siin oma näidetega.”

Varem moodustas proua Slothouwer väljakannatamatu dueti oma õega. Kui too aga eelmisel aastal ootamatult teise ilma läks, võttis allesjäänud Slothouwer ka tema tigedusportsjoni enda kanda.

Mulle tuldi appi. „No mina olen küll austatud saadik Groeniga nõus, tooge üks näide,” ütles Graeme. Seepeale ei pakkunud teema Slothouwerile äkki enam huvi.