Читать книгу Kuniks elu - Hendrik Groen - Страница 6

Eile lõuna ajal oli ilus ilm, seega katsetasin, kas teen veel oma pingiringi ära. Pingini nr 1 on 400 meetrit, pingini nr 2 veel 600 meetrit ning lõpuks jälle 400 meetrit, et koju jõuda. Vahemaad tähendasin ligikaudselt üles.

Tegin ringi ära mõningaste pingutustega. Minu tegevusraadius on nüüd juba aasta otsa stabiilne ja võib rahus nentida, et antud juhul tähendab paigalseis edasiminekut.

Minu kohta kehtib ütlus, et kiireim viis kuhugi kohale jõuda on hästi pikkamööda minna. Siis ei kuku teel ühest pingist teiseni maha. Üliaeglaselt edasi liikumine ja samal ajal reipalt enesekindla näo tegemine ei tule veel eriti hästi välja. Ma keeldun rulaatorist ja usaldan keppi, mis oli kunagi minu isa oma ja mida ma natuke liiga kõrge kaarega õhus viibutan. Peale selle püüan ma pinkidel istudes olla nii erksa ilmega kui võimalik. Edev Hendrik. Jumal teab, mispärast.

Igapäevane päevikukirjutamine hakkab jälle meeldima. Mul on hea meel, et uuesti sule haarasin, ja kahetsen, et selle vahepeal nurka viskasin.

Nagu mu naine varem öelda tavatses: „Sul hakkab kõige rohkem kahju asjadest, mis sul tegemata jäid.”

Järgmistel päevadel hakkan tagantjärgi kirja panema tähtsamaid sündmusi, mis tol kaotsiläinud 2014. aastal vanadekodus toimusid.