Читать книгу Kuniks elu - Hendrik Groen - Страница 20

Nädalavahetusel olid linnuloendamise päevad. Vägisi meenus kadunud sõbranna Eefje, kes võttis siis ikka akna all istet, et tund aega armastusega ja segamatult varblasi ja tihaseid kokku lugeda.

Mina ei tohtinud abiks olla. „Ainult tõelised linnusõbrad võivad osa võtta, Henk. Sina oled õnnekütt, kes tähelepanu kõrvale viib. Tule tunni aja pärast tagasi.” Seejuures naeris ta nii toredasti. Mu süda sulas täiesti. Tunnen temast puudust. Armumisel on harva happy end.

Kuulsin proua Moraleselt, et direktriss kavatseb söögisaalis telefoniga rääkimise ära keelata. Mitte et seal väga tihti helistatakse, aga kui, siis saab terve saalitäis sellest osa. Just nagu ka väljaspool saali.

„KUS SA OLED? … LAUA ÄÄRES … SALATSIGUR LIHA-PALLIGA … HÄSTI LÄHEB … EI, HALVASTI, EI SAANUD SÕBAGI SILMALE … SELLEGA KINDLASTI … MILLAL SA NÜÜD VIIMAKS SIIA TULED?”

Ja nii veel mõnda aega edasi.

Eakad inimesed ja moodsad telefonid ei sobi hästi kokku. Kõik need arusaamatud piiksud ja helinad käivad närvidele. Hea meelega tassiksid vanainimesed endaga kaasas juhtmevaba aparaati, mis näeks välja nagu tavaline lauatelefon, nii et igal pool saaks vanaviisi telefoniketast keerutada. Kõiksugu pisikeste nuppude ja klahvidega juhtub tavaliselt nii, et esimene kord tuleb valeühendus. „KELLEGA MA RÄÄGIN?”

Vaat säärane tilluke lame telefon, kuhu terve telefoniraamat sisse ära mahub, juba on midagi. Isegi vanade silmade ja värisevate sõrmede jaoks mõeldud ekstra suured numbrid teevad asja ainult osaliselt lihtsamaks.

WC-s oli kiivi.

Stelwagen ei rõõmusta. Tal on käest ära selline tühiasi nagu siin-seal välja ilmuvad puuviljad, mis tundub autoriteedi õõnestamisena. Eriti kuna sellest on saanud majaasukate peamine vestlusteema.

Mina olen ääretus vaimustuses. Evert lubas aktsiooni läbiviijale, kui too selgub, hiigelsuure puuviljakorvi kinkida.