Читать книгу Kuniks elu - Hendrik Groen - Страница 13

Ihuhädad ei jäta ka Vakumisu liikmeid puutumata. Mitte et ma viriseks, vaid lihtsalt pean arvestust. Evert on ratastoolis ja suhkruhaige. Antoine ja Ria moodustavad klassikalise duo halvatust ja pimedast: mehel on reuma, naine ei näe hästi. Edwardi kõne on pärast insulti peaaegu täiesti mõistetamatu. Geertil on stoom ja unehäired. Leonie väriseb kõvasti ja tal on kusepidamatus. Mina ise hingeldan, ei saa hästi kõndida, lekin ja vaevlen aeg-ajalt podagra käes. Ainult Graeme’i tervis on veel päris heas seisus.

Muljetavaldav loetelu, eks ole?

Klubis tegime selles suhtes selge kokkuleppe. Viriseda ei tohi, küll aga nalja teha. See aitab kõvasti. Naerame tihti oma viletsuse üle. See teeb elu füüsilisest vanadusnõrkusest tulenevate piirangutega tükk maad lihtsamaks.

Enam-vähem juhuslikku laadi klubikogunemisel sündis uus kena plaan. Meil oli väljasõitudes enam-vähem tahtmatul kombel pühade lõpuni väike talvepaus tekkinud, aga kellelegi ei meeldinud, et nii kaua polnud midagi, mida oodata. Ria ja Antoine tegid eile teeajal natuke kõheldes ettepaneku üht teist liiki tegevuse kohta.

„Mõtlesime korra, et võiks koos midagi süüa.”

„Vaat kus üllatus,” ütles Edward.

„Mõtlesime, et oleks tore näiteks kord kuus üheskoos kuskile välja sööma minna ja et iga kord valib keegi mõne restorani välja, alati erineva maa köögi.”

„Nii,” ütles Evert, „ja see on siis teie arust hea plaan?” Ria ja Antoine kohmetusid. „Ega ei pea ju.”

„See tundub mulle, ausalt öelda… väga vägev plaan,” ütles Evert laia naeratusega. „Ainult et ehk võiks isegi tihemini.”

Nii sai otsustatud, et kord kolme nädala tagant lähme välja sööma, iga kord erineva maa restorani, ja valiku teevad klubi liikmed järgemööda. Hiina ja Itaalia köögi jätame välja. Uus projekt ei asenda väljasõite, mis peagi jälle toimuma hakkavad, vaid lihtsalt täiendab neid.