Читать книгу Kuniks elu - Hendrik Groen - Страница 17

Majaasukate vitaalsus pole eelmise aastaga kahjuks sugugi tõusnud. Kõige nõrgemad ja vanemad langesid välja ning nende asemele ei tulnud mitte heas vormis 70-aastased, vaid meil oli au tervitada põduraid, kõvasti üle kaheksakümneseid vanakesi.

Siinviibimise lühirekord on ühe proua nimel, kelle nimegi me teada ei saanud. Ta sisenes eesuksest ratastoolis ja lahkus majast poolteist päeva hiljem tagaukse kaudu puusärgis. Võibolla oli ümberkolimine talle emotsionaalselt lihtsalt liig.

„Ta jõi ühe tassi teed, ühe!” ütles proua Duits oma neli korda.

„Ja siis?” ütles Bakker. Samuti neli korda.

Keegi tundis huvi, kas lahkunu pidi sellele vaatamata terve kuu üüri ära maksma.

Uute suuniste kohaselt võetakse inimesed hooldekodusse, kui nad endaga vaevu toime tulevad ja seega hooldust vajavad. Meie uued asukad on juba saabudes sent surmale või põetusosakonnale võlgu.

Hea tervisega majaelanikud on vähemuses. Keskmine vanus on 90 aasta ringis. Inimesed vahetuvad aina kiiremini. Rõõmsamaks olukord ei lähe.

Asutuse „võimlast”, kasutamata kontoriruumist, leiti ananass. Ilmselgelt toimub üleminek suurematele puuviljadele.

Naljakas, kuidas midagi nii tühist nagu märkamatult poetatud puuvili, võib nii suurt ärevust külvata. Tavaliselt on meie maja asukatele ka kõige hullemad vandenõuteooriad lapsemäng, kuid nüüd on neil suu vett täis. Midagi ei oska peale hakata. Asi on liiga hull.

„Ma ei mõista. Kes küll sellist asja teeb?” Niisugust mõttearendust kuuleb kõige rohkem.

Tore oleks, kui müsteerium lakkaks, nii et korraldaja jääks igaveseks saladusse. Kihlveo suhtes oleks sellest muidugi kahju.