Читать книгу Kuniks elu - Hendrik Groen - Страница 9

Uudis prantsuse ajalehe Charlie Hebdo juures toimunud veresaunast vapustas mind kõvasti. Ei tule enam tihti ette, et mõni uudis nii emotsionaalselt mõjub, kuid eile olin terve päev omadega läbi.

Justkui kokkulepitult hoidusid kaasasukad tavapärastest mõttetutest kommentaaridest. Ainult Bakker leidis, et iga habemega välismaalane tuleb kinni panna.

„Sa mõtled näiteks Sinterklaasi ja jõuluvana?” küsis Leonie.

„Ei, muidugi mitte neid. Ainult pruuni- ja mustanahalisi.”

Tal tuleks suu tugeva teibiga kinni kleepida. Väike auk sees, et kõrrega vedelat toitu imeda saaks.

Minu teada pole meil veel kunagi ühtki moslemist asukat olnud. Arvatavasti veedavad Türgi ja Maroko vanainimesed päevi oma sünnimaal või siis suletuna mõne oma lapse korterisse, kus trepikoda on ületamatuks barjääriks.

Personali hulgas on moslemeid küll, aga ükski asukas ei hakka mõne pearätikus koristaja või majaabilisega Allahist rääkima. Meie ei tea midagi neist ega nemad meist.

Olen seda võibolla juba maininud, aga mul on jumalaga kokkulepe, et me üksteist ei tülita. Ja jumal, kes paneb vaevatasuks välja 72 neitsit – mille eest ka iganes –, tundub mulle kõigist jumalaist üks rumalaim. Rääkimata sellest, et üks tubli mehepoeg jõuab paari kuuga oma neitsitest üle käia. Ja mis on õigupoolest naiste vaevatasu?

Järgneb minut vaikust. Hoiaks sulge edasi peos, aga kardan, et seda ei mõisteta.