Читать книгу Kuniks elu - Hendrik Groen - Страница 14

Aasta esimene elust lahkunud kuulus hollandlane on Frans Molenaar. Kukkus trepist ja ei tõusnud enam. Kummaline mees kummalisest haute couture’i maailmast. Maailmast, mis on tegelikkusest väga kaugel.

„Nad teevad ainult karnevaliriideid. Selliseid ei kanna ju mitte keegi,” leidis proua van Diemen.

„Seda kübarat saab ka vihmavarjuna kasutada,” märkis tema lauanaaber keskmise suurusega ufo kohta, mis ühel modellil peas oli.

„Ja alati on homodel kõige ilusamad naised ümber,” ütles härra Dickhout halvakspanuga.

„Siis küll, kui sulle meeldib luu ja nahk. Mitte grammigi liha kontide peal,” leidis omakorda tema lauanaaber.

Frans Molenaar kikitas vist sellise mõttevahetuse peale küll hauas oma pedantseid kõrvu.

Meie siin majas ei ole enam eriti moeteadlikud. Ainult oma allavajunud pükstega, jalgevahe põlvede kohal ja traksid rebadel, oleme väga kaasaegsed. Need on ka „päris” maailmas moekate noorte seas popid. Võiks öelda, et ses suhtes oleme trendiloojad.

Evert tuli eile enne sööki klaasikest võtma, sest tema varud olid otsas ja ta ei viitsinud tuules ja vihmas viinapoodi minna.

Ta oli kord küll direktrissile palve esitanud, et kas ka allkorruse poes ei võiks alkoholi müüa. Aga ei, see polevat „loataotlustehniliselt” võimalik.

„Kui ma ära suren, siis ootan Gall & Galli poolt muide kenakest pärga,” ütles Evert mulle, „sest vaatamata suhkruhaigusele olen neile kindlaks kundeks jäänud. Hiilgav näide põikpäisusest.”

Imekombel jäi mu sõber eelmisel aastal uutest amputatsioonidest ja muudest hädadest puutumata. Tegelikult näeb ta oma ratastoolis väga hea välja. Vahe nagu nuga.

Mitte mingil juhul ei tohi ta enne mind ära surra. Seega valan talle klaasikese jeneverit. Evert on oma ratastooli külge konstrueerinud pudelihoidja, kuid ma panen pudeli alati külmkappi tagasi. „Mitte et ma sinu tahteotsust piiraksin, kulla sõber.”

„Käi põrgu, Groen.”