Читать книгу Kuniks elu - Hendrik Groen - Страница 5

Direktriss proua Stelwagen ei imesta enam, kui ma talle mõne ajaleheartikli annan või muidu ootamatult läbi astun.

Stelwagen ei tunne muud huvi kui omakasu: tema enda hea maine. See saavutatakse rahuga tema majas ja rahulolevate asukatega. Ta teab, et ma seda tean. Ta teab ka, et minul on seljatagune, mida ei tasu alahinnata, ja nii ta seda ka ei tee.

Tüli direktrissi ja Vakumisu vahel on peenekoeline ja ettevaatlik, kord pisike võit ühele, siis jälle teisele. Kellelgi pole kasu avalikust sõjapidamisest. Selleks on huvid liiga kõrged.

„Tänan väga, härra Groen. Kas te leidsite jälle midagi, mida ehk saame siin kenasti ära kasutada?”

„Tõepoolest. Huvitav artikkel ühest teie kolleegist. Ootustest hoolduse suhtes ja avameelsest lähenemisest.”

„Avameelsus – selle eest ma seisan kindlalt, avameelsus igal pool, kus võimalik. Ning alati üldiste huvide teenistuses.”

„ Üldised huvid on nagu müts, mille alla mahub nii mõndagi, proua Stelwagen.”

„Täiesti nõus, härra Groen.”

Umbes niimoodi käivad kõik meie vestlused. Enamasti pean seejärel närvivapustusest toibuma, aga sellega saab hakkama. Natuke adrenaliini õigel ajal ei tee paha.