Читать книгу Kuniks elu - Hendrik Groen - Страница 12

Uurimused on näidanud, et 80-aastaselt ollakse õnnelikum kui neljakümneselt, mil õnn on kõige madalamas seisus. Siis on korraga muret nii oma vanemate kui laste pärast, lisaks veel stress töö juures.

Nii leiab üks 80-aastane professor. Ta teab, millest räägib. Aga kas see professor, härra Vaillant, külastab vahel ka mõnd sellist vanadekodu nagu meie oma? Siis ta teaks, et siin ei sära 80-aastaste näod tingimata õnnest. Et vanainimesed oskavad oma õnne väga hästi vaka all hoida.

Võibolla peaks ta tulema ja oma mõtte selgitamiseks siin paar loengut pidama. Lõppude lõpuks on asi vanaduses juba sealmaal, et oled õnnelik kas nüüd või mitte kunagi.

Võtame näiteks ilmaolud.

Torm on juba peaaegu nädala kestnud ja pärast tuulekiirust 6 m/s on järgnevatel päevadel jälle 8 m/s oodata. Kui oled kasvõi pooltki nii õnnelik, nagu professor väidab, siis sa ei lase tuulehoogudel päevade kaupa oma õnnetunnet rikkuda. Vastupidi, sa käid mööda tänavat ja lased neil läbi juuste tuhiseda.

Kuid seda juhtub harva. Tavaliselt käib ainult hädaldamine sassiaetud soengu pärast. Nagu need paar viimast juuksekarva tingimata korralikult reas peaksid püsima.

Ma ise sain teada, et minu invaskuuter on küljetuule suhtes siiski mõneti tundlik. Täna hommikul pidin peaaegu ümber minema, kui tuuleiilis kahe kõrghoone vahel äärekivi ületasin. Kallutasin raskuse viimasel hetkel teisele poole ja prantsatasin õigesse asendisse tagasi. Selja taga kuulsin Geerti naeru. Paarisaja meetri pärast oli minu kord naerda, kui Geerti kõrval üks auto lombist läbi sõitis ja Geert kogu porilaadungi enda kaela sai. Kaks vanamehejõmmi tormisel pühapäevahommikul Põhja-Amsterdamis. Lihtsalt õnnelikud, iga ilmaga.