Читать книгу Kuniks elu - Hendrik Groen - Страница 2
Neljapäev, 1. jaanuar 2015
ОглавлениеEvert eelistas oma ilutulestikuraketi koerajunni, või veel parem, hobusesõnniku sisse pista, aga viimast pole enam eriti leida. Tal on ilmatu kahju, et paugutajad olid varem palju väiksemad kui praegu.
„Ratastoolis on mul suur võimalus iseennast õhku lasta, aga muidu paneks küll hea meelega paar põmakat fuajeesse.” See oli tema panus juba päevi kestnud diskussiooni ilutulestiku ümber.
Vaatamata vanadekodu elanike petitsioonile ei liigutanud direktriss proua Stelwagen sõrmegi, et maja ümbrusse ilutulestikuvaba tsooni saada. Lühikeses selgituses teadetetahvlil arvas ta selle antud hetkel „importuunne” olevat. Mõned asukad leidsid, et mingi iva siin on, eriti need, kes ei teadnud, mida see sõna tähendab. Teised arvasid, et Stelwagen ei tahtnud lihtsalt omavalitsuse käest pähe saada.
Klubi Vanad, Kuid Mitte Surnud, lühendatult Vakumisu, tähistas aastavahetust Everti korteris, kus sai keeta ja küpsetada. Vanadekodu tubades selline tegevus lubatud ei ole. Kui aga liikmeskonnas on sellised eks-tippkokad nagu Antoine ja Ria, siis ei tohi ühtki võimalust kokkamiseks mööda lasta.
Kolmveerand kaksteist asusime ühiselt teele Graeme’i toa poole, mis asub kõige kõrgemal, viiendal korrusel. Tema rõdult imetlesime tulevärki ning mässumärgina direktsiooni vastu süütas Evert meie kõigi nimel illegaalse tulenoole. See oli väga ilus.
Ootame huviga, kes on see majaasukas, kes meid reedab.
Edward pakkus, et kui jama peaks tekkima, ilmub ise direktrissi vaibale. Ta lubas seal veel pudikeelsemalt rääkida kui tavaliselt. Ja järgmisel Vakumisu koosolekul meile kirjaliku aruande esitada.
Ühesõnaga, meeleolu oli suurepärane.
Kell kaks olin voodis. Viimati jäin nii hilja peale paar aastakümmet tagasi. Tubli, Hendrik.