Читать книгу Tuletunnistaja - Ларс Кеплер - Страница 10

Maanteelt nr 86 viib kitsas kõrvaltee otse pimedasse metsa, Himmelsjö ja Birgittagårdeni juurde.

Killustik krabiseb politseiauto rehvide all ja kiviklibu lendab vastu aknaruutu. Vilkur heidab kõrgete männitüvede vahele sähvivaid valguskiiri.

“Oled sa siin varem käinud?” küsib Rolf Wikner ja paneb neljanda käigu sisse.

“Jaa, mõni aasta tagasi üritas keegi tüdruk ühele majale tule otsa panna,” vastab Sonja Rask.

“Mis kuradi pärast nad personali kätte ei saa?” pomiseb Rolf.

“Neil on kindlasti käed-jalad tööd täis – olenemata sellest, mis on juhtunud,” arvab Sonja.

“Aga meil oleks hea, kui teaksime natukenegi rohkem.”

“Oleks jah,” vastab naine tasa.

Nad istuvad vaikselt teineteise kõrval ja kuulavad politseiraadiot. Kiirabi on teel ja veel üks politseiauto on jaoskonnast tulema hakanud.

Tee, nagu raieteed ikka, kulgeb täiesti otse. Auto sõidab kolisedes läbi aukude ja üle muhkude. Puutüved vilksatavad mööda, sinine valgus viskleb kaugele läbi metsa.

Sonja teatab jaoskonda, et nad on jõudnud Birgittagårdeni tumepunaste hoonete juurde.

Öösärgis tütarlaps seisab peahoone trepil. Ta pilk on tardunud, nägu kahvatu ja ilme eemalviibiv.

Rolf ja Sonja astuvad autost välja, kiirustavad vilkurivihu valgel tema juurde, kuid tüdruk nagu ei märkakski neid.

Kusagil hakkab koer erutunult haukuma.

“Kas keegi on viga saanud?” küsib Rolf kõva häälega. “Kas kellelgi on abi vaja?”

Tütarlaps viipab ebalevalt metsatuka poole, võbiseb ja püüab astuda, kuid jalad ei kanna teda. Ta kukub selili ja lööb pea vastu maad.

“Kas kõik on korras?” küsib Sonja, olles tüdruku juurde tormanud.

Tütarlaps lamab trepil, vahib taevasse ning hingab väga kiiresti ja pindmiselt. Sonja märkab, et tüdruk on oma käeselga ja kaela lõikunud.

“Ma lähen sisse,” ütleb Rolf otsustavalt.

Sonja jääb šokis tüdruku juurde ja ootab kiirabi, Rolf läheb majja. Ta märkab põrandal kõikjal saabaste ja paljaste jalgade veriseid jälgi. Pikkade sammudega on astutud läbi koridori eeskotta ja tagasi. Rolf tunneb, kuidas kehasse tulvab adrenaliini. Ta püüab mitte jälgedele astuda, aga teab samas, et ta esmaülesanne on päästa inimelud.

Ta kiikab koosviibimistuppa ja näeb, et kõik lambid põlevad ja neli tüdrukut istub sohvadel.

“Kas keegi on vigastatud?” hüüab ta.

“Võib-olla natuke,” naeratab väike dressides punapäine plika.

“Kus ta on?” küsib Rolf ärevalt.

“Miranda on voodis,” vastab tumedate sirgete juustega vanem tüdruk.

“Seal?” küsib Rolf ja viipab magamistubade poole.

Vanem tüdruk noogutab, mispeale Rolf liigub mööda veriseid jälgi läbi söökla, kus on suur puitlaud ja kahhelahi, kuni jõuab õpilaste magamistubade koridori. Vereloigus on trambitud nii kingadega kui ka paljajalu. Vana põrand nagiseb.

Rolf jääb seisma, võtab vöö küljest taskulambi ja valgustab koridori. Pilk jookseb kiirelt üle seintele ümmarguste tähtedega maalitud kõnekäändude ja piiblitsitaatide, seejärel suunab mees lambi põrandale.

Veri on põrandale voolanud pimeda alkoovi ukse alt. Võti on lukuaugus. Rolf liigub sinnapoole, hoiab ettevaatlikult taskulampi ühes käes ja vajutab teisega ukselinki.

Käib klõps ja uks avaneb.

“Halloo! Miranda? Minu nimi on Rolf, ma olen politseist,” ütleb ta vaikuses ja astub lähemale. “Ma tulen nüüd sisse …”

Kuulda on vaid ta enda hingamist.

Ettevaatlikult avab ta ukse ja heidab tuppa taskulambiga valgust. Vaatepilt on nii kohutav, et ta peab otsima uksepiidalt tuge.

Vaistlikult pöörab ta pilgu eemale, aga silmad on juba näinud seda, mida ei tahaks näha. Kõrvus kuuleb ta nii iseenda pulsilööke kui ka vere tilkumist põrandale.

Noor naisterahvas lamab voodis, tema pea küljest on tükid puudu. Seintele on pritsinud verd, tume lambivari tilgub siiamaani.

Uks vajub kinni, Rolf ehmatab sedavõrd, et pillab taskulambi maha. Toas on kottpime. Ta pöörab ringi, kobab pimeduses ja kuuleb, kuidas väikesed tüdrukukäed taovad teisel pool ust.

“Nüüd ta näeb sind,” karjub hele hääl. “Nüüd ta vaatab!”

Rolf haarab käepidemest, üritab ust avada, aga miski pressib vastu. Uksesilmast tuleb valgust. Värisevate kätega surub ta käepideme alla ja tõukab õlaga.

Uks avaneb ja Rolf vajub koridori. Ta ahmib õhku. Väike punapäine neiu seisab veidi eemal ja vaatab teda suurte silmadega.