Читать книгу Tuletunnistaja - Ларс Кеплер - Страница 13

Vana naine seisab püsti ja kohendab voodit. Kui ta pilgu üles tõstab, tunneb Joona ta kohe ära. See on sama naine, kes jälitas teda Adolf Fredriku kiriku juures. Tema näitaski talle Kille-mängu kaarte. Tema ütleski, et tal on sõnumeid Rosa Bergmanilt.

Joona süda taob.

See naine on ainus, kes teab, kus asuvad Joona abikaasa ja tütar, kuid ta ei peaks teadma midagi Joona kohta.

“Rosa Bergman?” küsib Joona.

“Jaa,” vastab naine ja sirutab käe nagu koolilaps.

“Minu nimi on Joona Linna.”

“Jaa,” naeratab Rosa Bergman ja liipab tema poole.

“Sa edastasid mulle ühe sõnumi,” ütleb Joona.

“Oh, kullake, seda ma ei mäleta,” vastab Rosa ja istub sohvale.

Joona neelatab ja astub naise poole: “Sa küsisid, miks ma teesklen, et mu tütar on surnud.”

“Seda sa ei peaks tegema,” ütleb Rosa noomivalt. “See ei ole sinust kena.”

“Mida sa tead minu tütre kohta?” küsib Joona ja astub veel ühe sammu naise poole. “Oled sa midagi temast kuulnud?”

Naine naeratab eemalolevalt ja Joona lööb pilgu maha. Ta üritab pea selge hoida, aga märkab, kuidas käed värisevad, kui ta sammub kööginurga poole ja valab kahte tassi kohvi.

“Rosa, see on oluline,” ütleb ta aeglaselt ja paneb tassid lauale. “Väga oluline.”

Naine pilgutab paar korda silmi ja küsib siis arglikult: “Kes sa oled? Kas emaga on midagi juhtunud?”

“Rosa, kas sa mäletad ühte väikest tüdrukut, kelle nimi oli Lumi? Tema ema nimi oli Summa ja sa aitasid neil …”

Joona jääb vait, nähes vana naise udust ja ekslevat pilku.

“Miks sa mind üles otsisid?” küsib ta, ehkki teab, et see on tarbetu.

Rosa Bergman pillab kohvitassi maha ja hakkab nutma. Hooldaja tuleb sisse ja rahustab teda.

“Tule, ma saadan su välja,” ütleb ta vaikselt Joonale.

Nad sammuvad läbi ratastoolidele kohandatud koridori.

“Kui kaua on ta dementne olnud?” küsib Joona.

“See läks Majal väga kiiresti. Täheldasime esimesi tundemärke eelmisel suvel, nii et umbes aasta tagasi ta … vanasti öeldi selle kohta, et muututakse taas lapseks, enamiku puhul ongi see tõele üsna lähedal.”

“Kui ta … kui ta äkitselt peaks selget juttu ajama,” ütleb Joona tõsiselt. “Siis ole hea ja anna mulle palun teada.”

“Tõepoolest, seda tuleb vahel ette,” noogutab naine.

“Helista mulle kohe,” ütleb ta ja ulatab oma visiitkaardi.

“Kriminaalkomissar?” hüüatab naine imestunult ja kinnitab kaardi hooldajate toa kirjutuslaua kohal rippuvale stendile.