Читать книгу Tuletunnistaja - Ларс Кеплер - Страница 18

Joona astub välja päikese kätte ja arutleb endamisi, et ehkki tüdruku suhtes oli tarvitatud kohutavat vägivalda, oli ta keha ometi puhas ja valge nagu kivi meres.

Gunnarsson oli öelnud, et vägivald oli olnud agressiivne.

Joona arvates oli see jõuline, isegi ülimalt jõuline, aga mitte agressiivne ega meeletu. Löögid olid väga sihipärased, lööja eesmärk oli tappa, kuid muus osas oli keha koheldud ettevaatlikult.

Gunnarsson istub oma Mercedese kapotil ja räägib telefoniga.

Erinevalt peaaegu kõigest muust ei liigu mõrvajuurdlused juhtimiseta jäämise korral kaose poole, vaid lahenevad tavaliselt ise. Aga Joona ei ole kunagi jäänud ootama, et kord ise end taas kehtestaks.

Ta teab, et peaaegu alati on mõrvar keegi lähedal seisev isik, kes varsti pärast kuritegu sellest ise politseile teada annab. Kuid Joona ei jää selle peale lootma.

Tüdruk lebab nüüd voodil, mõtleb ta. Aga ta istus laua taga vaid aluspükste väel, kui ta tapeti.

On raske uskuda, et see toimus täielikus vaikuses.

Keegi peab olema tunnistaja.

Keegi tüdrukutest peab olema midagi kuulnud või näinud, mõtleb Joona ja astub väikese kõrvalhoone poole. Keegi on ilmselt aimanud, mis on tulekul, märganud ähvardust või konflikti.

Koer kiunub puu all, närib rihma ja hakkab siis uuesti haukuma.

Joona sammub kõrvalhoone ees seisvate ja juttu ajavate meeste juurde. Ta taipab, et üks neist on kuriteopaiga uurimise koordinaator, 50ndates eluaastates seitlit kandev tumesinise politseijakiga mees. Teine mees ilmselt ei ole politseinik. Tal on habe ajamata, silmad sõbralikud, kuid väsinud.

“Joona Linna, riigi kriminaalpolitsei vaatleja,” ütleb ta ja surub mõlema mehe kätt.

“Åke,” tutvustab end koordinaator.

“Minu nimi on Daniel,” ütleb väsinud silmadega mees. “Ma töötan selles asutuses terapeudina. Tulin niipea, kui kuulsin, mis on siin juhtunud.”

“On sul natuke aega?” küsib Joona. “Tahaksin tüdrukutega kohtuda ja parem oleks, kui sa kaasa tuleksid.”

“Praegu?” küsib Daniel.

“Kui see on võimalik,” vastab Joona.

Mees pilgutab prillide taga silmi ja ütleb murelikult: “Ainult et kaks õpilast on pagenud metsa …”

“Nad on leitud,” teatab Joona.

“Jaa, ma tean, aga ma peaksin nendega rääkima,” ütleb Daniel ja naeratab tahtmatult. “Nad nõuavad, et saaksid politsei kukil tagasi ratsutada.”

“Gunnarsson on kindlasti nõus,” vastab Joona ja seab sammud väikese punase majakese poole.

Ta teab, et esimesel kohtumisel peab ta õpilastest sotti saama, mõistma, mis nende vahel toimub ja millised hoovused pealispinna all voolavad.

Kui keegi on midagi märganud, siis näitavad teised seda enamasti alateadlikult välja ja pööravad end ringi nagu kompassinõelad.

Joona mõistab, et tal ei ole luba ülekuulamisi korraldada, aga ta peab teadma, kas leidub tunnistajaid, mõtleb ta, kummardab ja astub madalast uksest sisse.