Читать книгу Tuletunnistaja - Ларс Кеплер - Страница 15

Sundsvallist põhja pool pöörab Joona mööda maanteed nr 86 ranniku äärest sisemaale ja liigub edasi piki Indali jõge.

Pärast kahetunnist sõitu läheneb ta kõrvalisele noortekodule.

Ta vähendab kiirust ja pöörab kitsale kruusateele. Päikesekiired virvendavad kõrgete männitüvede vahel.

Surnud tütarlaps, mõtleb Joona.

Samal ajal kui kõik teised magasid, mõrvati tütarlaps ja suruti ta oma voodisse. Kohaliku politsei hinnangul oli tema suhtes tarvitatud vägivald erakordselt julm ja agressiivne. Ühtegi kahtlustatavat ei ole, kuriteopaigalt lähtuvate teede tõkestamiseks on juba hilja, aga kõik maakonna politseinikud on juhtumist teavitatud ja komissar Olle Gunnarsson juhib eeluurimist.

Kell on peaaegu kuus, kui Joona peatab auto ja jätab selle politseilindiga piiratud ala taha. Kraavi kohal sumisevad putukad. Keset metsa on suur lagendik. Himmelsjö järve kallakul kasvavatel puudel sädelevad päikesevalguse käes veepiisad. Teeäärsel metallsildil seisab: “Birgittagården, erirežiimiga noortekodu.”

Joona läheneb Faluni punast värvi hoonetele, mis on koondatud platsi ümber nagu Hälsinglandi talukompleks. Majade ees seisavad kiirabi, kaks politseiautot, üks valge Mercedes ja kolm muud sõidukit.

Kahe puu vahele tõmmatud nööri külge kinnitatud koer haugub vahet pidamata.

Merihobu meenutavate vuntside ja punnis kõhuga, kortsunud linases ülikonnas vanem mees seisab peahoone ees. Ta on küll Joonat märganud, aga ei kavatsegi teda tervitada. Selle asemel keerab ta endale paberossi ja limpsib selle keelega kinni. Joona ronib järjekordse politseilindi alt läbi, mees paneb sigareti kõrva taha.

“Mina olen riigi kriminaalpolitsei saadetud vaatleja,” ütleb Joona.

“Gunnarsson,” vastab mees. “Komissar.”

“Plaan on, et jälgin teie tööd siin.”

“Hüva, seni kui sa ette ei jää,” ütleb mees ja vaatab Joonat kalgil pilgul.

Joona silmitseb suurt maja. Kriminalistid on juba kohal. Prožektorivalgus täidab toad ja paneb kõik aknad ebaloomulikult särama.

Uksest väljub politseinik, kes on näost peaaegu valge. Ta hoiab kätt suu ees, kobistab trepist alla, haarab seinast tuge, kallutab end ette ja oksendab siis veetünni ümber kasvavate nõgeste vahele.

“Sinuga läheb samamoodi, kui oled majas sees käinud,” ütleb Gunnarsson Joonale naeratades.

“Mida me praeguseks teame?”

“Me ei tea mitte sittagi. Häire tuli öösel, kui Birgittagårdeni terapeut helistas. Tema nimi on Daniel Grim. Kell oli neli. Ta oli oma Bruksgatani kodus Sundsvallis ja talle oli just äsja siit helistatud … ta ei teadnud eriti midagi, kui politseisse helistas, ainult seda, et plikad olid karjunud, kui palju verd siin voolab.”

“Nii et tüdrukud ise helistasid?” küsib Joona.

“Jah.”

“Aga mitte politseisse, vaid terapeudile Sundsvalli,” mõtiskleb Joona.

“Täpipealt.”

“Aga keegi pidi siin ju öösel tööl olema?”

“Ei olnud.”

“Kas ei peaks olema?”

“Ilmselt peaks,” vastab Gunnarsson väsinult.

“Kes tüdrukutest terapeudile helistas?” küsib Joona.

“Üks vanem õpilane,” vastab Gunnarsson ja vaatab märkmikusse. “Caroline Forsgren on tema nimi. Aga nii palju, kui ma aru saan, ei leidnud mitte Caroline laipa, vaid … kõik oli väga segane, mitu plikat vaatas tuppa sisse. Pean ütlema, et seal on neetult rõve vaatepilt. Ühe tüdruku pidime haiglasse viima. Ta oli hüsteerias ja kiirabi arvas, et on parem ta ära viia.”

“Kes politseist esimesena kohale jõudsid?”

“Kaks kolleegi, Rolf Wikner ja Sonja Rask,” vastab Gunnarsson. “Ja ma ise olin siin … umbes kolmveerand kuus ja helistasin kohe prokurörile, tal lõi see jutt vist kõhu lahti ja ta helistas Stockholmi, ja nüüd oled sina siin meil kaela peal.”

Ta naeratab Joonale, aga tehtult.

“Kas on kahtlustatavaid?” küsib Joona.

Gunnarsson tõmbab hinge ja ütleb õpetlikult: “Minu pikk kogemus ütleb, et laseme uurimisel omas tempos kulgeda, peame inimesi siia tooma, alustama tunnistajate ülekuulamist, jälgi võtma.”

“Kas ma võin sees ringi vaadata?” küsib Joona ja suunab pilgu uksele.

“Ma ei soovitaks, meil on varsti fotod valmis.”

“Ma pean tüdrukut nägema enne, kui teda liigutatakse,” ütleb Joona.

“Siin on tegu jälgi, väga jõhkra ja väga agressiivse vägivallaga,” ütleb ta. “Kurjategija oli suurt kasvu. Pärast surma pandi ohver oma voodisse. Keegi ei märganud midagi, enne kui üks teine tüdruk läks potile ja astus otse vereloiku, mis ukse vahelt välja immitses.”

“Kas veri oli soe?”

“Kuule, nende plikadega ei ole nii lihtne,” selgitab Gunnarsson. “Nad on kogu aeg hirmul ja vihased, hauguvad vastu, ükskõik, mida me ei ütleks, ei kuula, karjuvad näkku ja … Esiteks pidid nad kindlasti tõketest läbi murdma, et tuua toast oma kraam – iPodid, hügieenilised huulepulgad ja joped –, kui aga hakkasime neid väikesesse kõrvalmajja kolima, siis põgenes kaks plikat metsa.”

“Põgenes?”

“Saime nad just kätte, aga peame veel vaeva nägema, et nad vabatahtlikult tagasi tuleksid, praegu on nad siruli maas ja nõuavad, et Roffe nad seljas koju tassiks.”