Читать книгу Tuletunnistaja - Ларс Кеплер - Страница 12

Eile pärastlõunal istus Joona Östersundi maakonnaarhiivis. Õhku täitis vanade paberite ja kõvade pappkaustade magus lõhn nagu antikvariaadis. Päikesekiired ekslesid aeglaselt üle kõrgete seinte, helkisid vana seismajäänud seinakella klaasruudul ja liikusid siis edasi.

Just enne sulgemist leidis Joona toimikutest tütarlapse, kes oli sündinud 84 aastat tagasi ja kelle ristinimeks oli Svegi koguduses Härjedalenis Jämtlandi läänis saanud Rosa Maja. Tüdruku vanemate nimed olid Kristina ja Evert Bergman. Joona ei suutnud leida andmeid nende laulatuse kohta, aga tütarlapse ema oli sündinud 19 aastat varem samas koguduses ja kandis siis nime Kristina Stefanson.

Joonal läks kolm tundi, et teha kindlaks 84aastase Maja Stefansoni asukoht – Svegi hooldekodu. Kell oli juba seitse õhtul, kui ta istus autosse ja sõitis Svegi. Kohale jõudes oli uneaeg juba käes ja teda ei lastud vanadekodusse sisse.

Joona võttis toa Lilla hotellis ja üritas seal magada, aga ärkas juba kell neli ning on sellest alates seisnud akna ääres ja oodanud hommikut.

Ta on peaaegu kindel, et on Rosa Bergmani üles leidnud. Naine oli perekonnanime ema neiupõlvenime vastu vahetanud ja kasutas Rosa asemel oma teist ristinime.

Joona vaatab kella ja mõistab, et on aeg minna. Ta paneb pintsaku nööbid kinni, lahkub toast, läheb hotelli vastuvõttu ja astub siis väikese asula tänavatele.

Blåvingeni vanadekodu koosneb kollastest krohvitud hoonetest, mille ees on hoolitsetud murulapp, kõnnitee ja pingid puhkamiseks.

Joona avab vanadekodu ukse ja astub sisse. Ta sunnib end rahulikult kõndima ja sammub läbi valgustatud koridori, suletud ustest mööda hooldajate toa ja köögi poole.

Ei ole võimalik, et see naine mu üles leidis, mõtleb ta taas. Ta ei saanud mind tunda, midagi on lihtsalt valesti.

Joona ei räägi kunagi sellest, miks ta elab üksinda, aga see mõte on temaga igal hetkel.

Ta elu põles kui magneesium, mis lahvatas leegina üles ja kustus silmapilk, suurejoonelisest valgussambast sai äkki hõõguv tuhk.

Puhketoas seisab sale 80ndates eluaastates mees ja vahib värvikirevat telepilti. Näidatakse hommikuprogrammi, telekokk soojendab pannil seesamiõli ja räägib, kuidas traditsioonilist vähisöömispidu uute ideedega värskendada.

Vanamees pöörab end Joona poole ja kissitab silmi.

“Anders?” küsib mees ragiseval häälel. “Oled see sina, Anders?”

“Minu nimi on Joona,” vastab ta pehme soome aktsendiga. “Ma otsin Maja Stefansoni.”

Mees vahib teda niiskete punetavate silmadega.

“Anders, kuula nüüd, pojake. Sa pead aitama mul siit lahkuda. Siin on ainult vanakesed.”

Mees lööb nõrgukese rusikaga vastu diivaniäärt, aga lõpetab, kui hooldaja tuppa siseneb.

“Tere hommikust,” ütleb Joona. “Ma tulin Maja Stefansonile külla.”

“Väga tore,” vastab hooldaja. “Aga ma pean hoiatama, et Maja on muutunud väga dementseks. Niipea kui võimalik, laseb ta jalga.”

“Saan aru,” vastab Joona.

“Suvel jõudis ta lausa Stockholmi välja.”

Hooldaja juhatab Joona üle märja põranda nõrgalt valgustatud koridori ja avab siis ukse.

“Maja?” hüüab ta sõbralikult.