Читать книгу Tuletunnistaja - Ларс Кеплер - Страница 11

Kriminaalkomissar Joona Linna seisab 450 kilomeetrit Stockholmist põhja pool asuvas Svegi linnas oma hotellitoa akna juures. Koiduvalgus on jahe ja auravalt sinakas. Älvgatanil ei põle ükski lamp. Läheb veel mitu tundi, enne kui ta saab teada, kas on leidnud Rosa Bergmani.

Joona helehall särk on lahti nööbitud ja ripub mustade ülikonnapükste peal, ta heledad juuksed on sassis nagu alati, õlakabuuri torgatud püstol vedeleb voodis.

Vaatamata mitme eksperdirühma arupärimisele on Joona endiselt riigi kriminaalpolitsei komissar. Ta ärritab paljusid sellega, et kõnnib omapäi, kuid ometi on ta vähem kui 15 aastaga lahendanud rohkem juhtumeid kui ükski teine politseinik Skandinaavias.

Eelmisel suvel esitati politseiameti sisejuurdlusosakonda Joona peale kaebus, mille järgi olevat ta hoiatanud äärmusvasakpoolseid kaitsepolitsei haarangust. Pärast seda on Joona mõne ülesande lahendamisest kõrvale jäetud, ehkki ametlikult ei ole teda töölt eemaldatud.

Juurdlusrühma juht on mõista andnud, et teeb ülemprokurörile ettepaneku esitada süüdistus ametikuriteo toimepanemises, kui selleks on vähimgi alus.

Süüdistused on tõsised, aga just praegu ei hooli Joona ei võimalikust töölt kõrvaldamisest ega kättemaksust.

Tema mõtted keerlevad vaid ümber tolle vana naise, kes jälitas teda Adolf Fredriku kiriku juures ja andis edasi tervitused Rosa Bergmanilt. Habraste kätega näitas ta kaht vanaaegset Kille-mängu kaarti.

“See oled sina, eks ole?” ütles naine. “Ja siin on pruudipärg.”

“Mida sa tahad?” küsis Joona.

“Ma ei taha midagi,” ütles vana naine. “Aga mul on sulle teade Rosa Bergmanilt.”

Joona süda hakkas peksma. Aga ta sundis end õlgu kehitama ja sõbralikult selgitama, et tegu peab olema eksitusega:

“Esiteks ei tunne ma kedagi, kes …”

“Ta imestab, miks sa teeskled, et su tütar on surnud.”

“Anna andeks, aga ma ei saa aru, millest sa räägid,” vastas Joona naeratades.

Ta naeratas, aga hääl oli muutunud võõraks, kaugeks ja külmaks – nagu oleks suur kivi kaela langenud. Naise sõnad keerlesid Joona peas, ta oleks tahtnud haarata tema õblukestest kätest ja nõuda, et too räägiks kõigest, mis oli juhtunud, aga ta hoidis end tagasi.

“Ma pean minema,” teatas ta ja hakkas just astuma, kui migreenihoog lõikas nagu nuga läbi vasaku silma ajju. Torkiv ja virvendav valgusring oleks justkui katnud kogu ta nägemisvälja.

Kui nägemine tagasi tuli, seisid inimesed tema ümber sõõris. Siis tõmbusid nad eemale ja tegid kiirabiarstidele teed.

Vana naine oli kadunud.

Joona oli eitanud, et tunneb Rosa Bergmani, ta oli öelnud, et tegu peab olema eksitusega. Aga ta oli valetanud.

Sest ta teab väga hästi, kes on Rosa Bergman.

Joona mõtleb ta peale iga päev. Ta mõtleb ta peale, aga naine ei peaks teadma, kes ta on. Sest kui Rosa Bergman teaks, kes ta on, oleks midagi kohutavalt valesti.

Paari tunni pärast lahkus Joona haiglast ja asus viivitamata Rosa Bergmani otsima.

Ta sai seda teha ainult üksinda ja palus end seega töölt vabaks.

Ametlike registrite põhjal ei ole Rootsis kedagi, kelle nimi oleks Rosa Bergman, aga isikuid perekonnanimega Bergman on Skandinaavias üle kahe tuhande.

Joona on registrid süsteemselt läbi rehitsenud. Kaks nädalat tagasi oli selge, et ei jää muud üle, kui võtta ette Rootsi rahvastikuregistri paberarhiiv. Sajandeid on rahvastiku üle arvepidamine olnud kiriku ülesanne, aga 1991 muudeti see digitaalseks ja anti maksuameti pädevusse.

Joona alustas kirikuraamatute läbivaatamist Lõuna-Rootsist. Ta istus Lundi maakonnaarhiivis, pabertops kohviga enda ees laual, ning otsis tõenäolise sünnidaatumi ja ristimisandmete alusel kartoteegist Rosa Bergmani nime. Seejärel sõitis ta Visbysse, Vadstenasse ja Göteborgi.

Ta sõitis Uppsalasse ja hiigelsuurde arhiivi Härnösandis. Ta töötas läbi mitusada tuhat sünni-, koha- ja perekonnakirjet.