Читать книгу Tuletunnistaja - Ларс Кеплер - Страница 3

Elisabet Grim on 51aastane, tema juustes on juba halli. Ta silmad on rõõmsad ja kui ta naeratab, on näha, et üks esihammas on teisest veidi eespool.

Elisabet töötab hooldajana Birgittagårdenis, Sundsvallist põhja pool asuvas eritingimustega noortekodus. Tegu on eraalgatusel loodud hoolekandeasutusega, kus elab noorte hoolekande eriseaduse alusel kaheksa tütarlast vanuses 12 kuni 17.

Paljudel tüdrukutel on sinna minnes narkoprobleemid, peaaegu kõigil kalduvus ennast vigastada ja söömishäired, nii mõnigi on iseäranis vägivaldne.

Suletud, valve all uste ja trellitatud akendega kinnistele noortekodudele ei leidugi õigupoolest alternatiivi. Järgmine samm on harilikult täiskasvanute vangla või sundravi psühhoneuroloogiahaiglas, kuid Birgittagården on üks väheseid erandeid. Siin on koht tütarlastele, keda püütakse suunata tagasi tavahoolekande alla.

Birgittagårdenisse satuvad head tüdrukud, tavatseb Elisabet öelda.

Ta pistab suhu viimase tüki tumedat šokolaadi ja tunneb keele all ühtaegu magusat ja mõru kipitust.

Õlad lõdvestuvad pikkamööda. Õhtu oli tüütu. Ometi oli päev alanud nii hästi. Hommikupoolikul olid tunnid, pärastlõunal mängud ja suplus järves.

Õhtusöögi järel sõitis maja perenaine koju ja Elisabet jäi Birgittagårdenisse üksinda.

Neli kuud pärast seda, kui valdusfirma Blanchefords Birgittagårdeni selle eelmiselt omanikult ära ostis, vähendati öise personali hulka.

Õpilastel on lubatud televiisorit vaadata kuni kella kümneni. Elisabet istus hooldajate toas ja üritas laste toimikuid täita, kui äkki kõlasid raevukad karjed. Ta kiirustas televiisorituppa ja nägi, et Miranda on väikesele Tuulale kallale läinud. Miranda karjus, et Tuula on räpane vituvahe ja lits, tiris ta sohvalt maha ja virutas jalaga selga.

Elisabet oli Miranda vägivaldsusega peaaegu juba harjunud. Ta tormas tuppa ja kiskus tüdruku Tuulast eemale, sai aga ise hoobi vastu põske ja oli sunnitud Mirandale lubamatu käitumise pärast vopsu andma. Pikema jututa viis ta Miranda läbi koridori isolaatorisse.

Elisabet ütles talle “head ööd”, aga Miranda ei vastanud. Ta istus lihtsalt voodil, pilk põrandal, ja muigas endamisi, kui Elisabet ukse sulges ja lukku keeras.

Elisabetil oli kavas õhtune vestlus uue tüdruku, Vicky Bennetiga, aga Miranda ja Tuula kähmluse tõttu ei jäänud selleks aega. Vicky andis tagasihoidlikult märku, et täna oli tema kord individuaalvestluseks. Kuulnud, et see lükatakse edasi, oli ta väga õnnetu, viskas teetassi puruks, haaras killu ja tõmbas sellega üle oma kõhu ja käsivarte.

Kui Elisabet tuppa tuli, istus Vicky, käed näo ees ja veri voolamas.

Elisabet puhastas pindmised haavad veega, pani Vicky kõhule plaastri, sidus käed kinni, lohutas tüdrukut ja kutsus teda väiksekeseks, kuni nägi lapse näol kerget naeratust. Juba kolmandat õhtut järjest andis ta Vickyle 10 milligrammi Sonatat, et too saaks uinuda.