Читать книгу Tuletunnistaja - Ларс Кеплер - Страница 21

Joona lahkub kõrvalhoonest ja tõttab üle hoovi, kus kohtab tolmuimejaga terapeuti ja tervitab kriminaliste, jookseb siis pikkade sammudega trepist üles ja astub peahoonesse. Seal on pime, lambid on kustutatud, aga põrandale asetatud plastlatakad sädelevad nagu ränikivid.

Üks tüdruk on puudu, mõtleb Joona. Keegi ei ole teda näinud. Võib-olla kadus ta segaduste käigus, võib-olla püüavad teised teda aidata, et mitte paljastada, mida nad teavad.

Kuriteopaiga vaatlus on just alanud, ruume pole veel isegi mitte läbi otsitud. Kogu Birgittagården tuleks läbi kammida, aga pole olnud aega, liiga palju on muud tegemist.

Õpilased on stressis ja hirmul.

Kuriteoohvrite tugiisik peaks kohal olema.

Politseil on vaja lisajõude, rohkem kriminaliste, rohkem vahendeid.

Joona võbiseb, mõeldes, et kadunud tüdruk võib olla end peitnud oma tuppa. Ta on vahest kedagi näinud ja on nüüd nii hirmul, et ei julge välja tulla.

Joona astub õpilastubade koridori.

Puidust seinad ja talad nagisevad veidi, aga muidu on majas täielik vaikus. Ilma käepidemeta alkooviuks on irvakil. Toas lamab surnu, käed näo ees.

Joonale meenub äkki, et ta oli alkoovi seinal märganud kolme horisontaalset veretriipu. Kolme sõrmega tõmmatud triibud, kuid mitte ühtegi sõrmejälge. Joona oli triipe märganud, aga ta mõtted olid siis nii hõivatud kuriteopaiga muljetega, et alles nüüd taipas ta, et triibud on valel poolel. Nad ei vii mitte mõrvapaigast eemale, vaid vastupidi – sügavamale koridori. Saabaste ja paljaste jalgade ähmaseid ja segitrambitud jälgi on igas suunas, kuid need kolm veretriipu viivad kindlalt alkoovi poole.

Veriste kätega isikul oli asja teiste õpilaste tuppa.

“Peaasi, et ei oleks rohkem laipu,” sosistab Joona endamisi.

Ta tõmbab kummikindad kätte ja liigub viimase toa poole. Kui ta ukse avab, kostab kahisev heli, ta seisatab ja üritab ringi vaadata. Heli kaob. Joona sirutab ettevaatlikult käe ja püüab leida pimeduses lülitit.

Siis kuuleb ta jälle kahinat ja kummalist metalset klirinat.

“Vicky?”

Ta kobab seina, leiab lüliti ja paneb lambi põlema. Kollane valgus täidab askeetliku toa. Kusagil krabiseb ning metsa ja Himmelsjö järve poole avanev aken vajub pauguga lahti. Nurgas kahiseb ja Joona leiab sealt ümberkukkunud linnupuuri. Kollane papagoi saputab tiibu ja ronib mööda puuri lage.

Vere hais on lämmatav, justkui raua ja mingi magusa rääsunud aine segu.

Joona laotab plastlatakad maha ja astub ettevaatlikult tuppa.

Aknahaakide ümber on vereplekid. Selged käejäljed näitavad, et keegi on roninud aknalauale, võtnud raamist tuge ja siis ilmselt hüpanud alla muruplatsile.

Joona sammub voodi juurde. Külm judin käib üle selja, kui ta tõstab teki üles. Linadel on kuivanud veri. Aga see ei ole ohvri magamisase.

Siinne veri on linade vahele pühitud, ühtlaselt laiali tõmmatud.

Verine isik on linade vahel maganud.

Joona seisab viivuks paigal, et võimalikke liigutusi tuvastada.

Siin on tõesti keegi maganud, arutleb ta.

Kui ta üritab patja tõsta, takerdub see millegi taha kinni. See on lina ja madratsi külge kleepunud. Joona tõmbab selle lahti. Padja all, keset tumedat verd, pruune klimpe ja juuksekarvu lebab haamer. Voodiriided on enamiku verest endasse imenud, kuid haamripea juures on ikka veel märgata niisket läiget.