Читать книгу Tuletunnistaja - Ларс Кеплер - Страница 5

Elisabet seisab paigal, heidab pilgu koridori ja kuulatab. Esialgu valitseb vaikus, kuid siis võib jälle midagi aimata. Kerge sosin, mis on nii õrn, et seda on vaevu kuulda.

“Nüüd on sinu kord silmad kinni panna,” sosistab keegi.

Elisabet seisab paigal ja vaatab pimedusse, pilgutab silmi, aga ei suuda inimkogusid eristada.

Ta mõtleb, et keegi tüdrukutest räägib läbi une, kui äkki kostab veider heli. Otsekui oleks keegi üleküpsenud virsiku maha pillanud. Ja siis veel ühe puuvilja. Raske ja märja. Lauajalg kriibib põrandat ja seejärel kukub veel kaks virsikut maha.

Elisabet näeb silmanurgast liikumist. Justkui vari libiseks temast mööda. Ta pöörab ümber ja näeb, et söökla uks vajub pikkamisi kinni.

“Oota!” hüüab ta, kuigi oletab, et see on taas üksnes tõmbetuul.

Naine tormab ukseni, haarab käepidemest ja tunneb, et midagi pressib vastu. Tekib väike rüselus, enne kui uks lahti libiseb.

Elisabet siseneb sööklasse. Ta on valvel ja püüab pilguga kogu ruumi haarata. Kriibitud söögilaud läigib kergelt. Ettevaatlikult astub ta ahjuni, nähes iseenda liigutusi suletud messingluukidel peegeldumas.

Köetud lõõridest õhkub soojust.

Äkki pragiseb ja praksub midagi luukide taga. Elisabet liigub edasi ja komistab tooli otsa.

Vastu luuke kukkusid vaid ahjus hõõguvad söed. Tuba on täiesti tühi.

Elisabet tõmbab hinge, lahkub sööklast, paneb ukse kinni ja läheb oma magamisruumi poole, kuid miski sunnib teda seisatama ja kuulatama.

Tüdrukute osakonnas on vaikus. Õhus on hapu metalliauruline lõhn. Pilk otsib pimedas koridoris liikumist, kuid kõik seisab paigal. Ometi tõmbab miski teda sinnapoole. Suletud uste poole. Osa neist on praokil, osa kinni.

Koridori paremas küljes asuvad tualetid, seejärel lukus uksega alkoov, kus magab teistest eraldatud Miranda.

Läbi uksesilma helgib miski.

Elisabet seisatab ja hoiab hinge kinni. Hele hääl sosistab midagi toas, ent jääb järsult vait, kui Elisabet läheneb.

“Olge nüüd tasa,” ütleb ta.

Süda peksab kiiremini, kui kostab mitu kiiret mütsatust. On raske kindlaks teha, kust see hääl tuleb, aga tundub, nagu peksaks Miranda voodis paljaste jalgadega vastu seina. Elisabet mõtleb, et heidab pilgu uksesilmast sisse, kuid märkab siis, et keegi seisab pimedas alkoovis. Inimene.

Elisabet ahmib õhku ja hakkab taganema, raske unenäoline tunne kehas.

Ta mõistab kohe, kui ohtlik on olukord, ent hirm muudab ta aeglaseks.

Alles siis, kui koridori põrand nagiseb, tekib impulss elu eest põgeneda.

Kuju pimeduses liigub kiiresti.

Elisabet pöörab ringi, hakkab jooksma, kuuleb enda taga samme, komistab kaltsuvaibal, lööb õla vastu seina ja tormab siis edasi.

Sulnis hääl palub tal seisma jääda, aga ta ei peatu, vaid tormab läbi koridori.

Uksed avanevad ja paiskuvad jälle tagasi kinni.

Paaniliselt kihutab ta läbi vastuvõtutoa ja haarab seintest toe järele. ÜRO lapse õiguste konventsiooniga plakat tuleb konksu küljest lahti ja prantsatab maha. Ta jõuab välisukseni, rebib käepidemest, lükkab ukse lahti ja jookseb jahedasse öhe, kuid libiseb trepil. Ta kukub puusale ja jalg jääb kronksu. Pahkluul on nii valus, et ta lausa röögib. Elisabet lohistab end mööda maad, kuuleb selja taga raskeid samme, roomab veidi, kaotab tuhvlid jalast ja ajab end siis oiates püsti.