Читать книгу Tuletunnistaja - Ларс Кеплер - Страница 7

Keegi on lauale unustanud suure punase õuna. Vili särab ja näeb välja lihtsalt imeline. Tüdruk mõtleb, et sööks selle ära ja teeks siis täiesti suvalise näo. Lihtsalt vilistaks kõigi küsimuste peale, ei kuulaks kellegi õiendamist, istuks paigal ja teeks hapu näo.

Ta kummardub ette, aga märkab õuna haarates, et see on täiesti mäda.

Sõrmed vajuvad läbi külma ja märja viljaliha.

Käeliigutus ajab Nina Molanderi üles. On pilkane öö. Ta lamab voodis. Kuulda on vaid koera haukumist aias. Uus ravim ajab ta keset ööd üles. Ta peab tõusma ja tualetti minema. Sääremarjad ja jalalabad on paistes, aga ta peab rohtu võtma, sest muidu tulevad pähe mustad mõtted, tal kaob huvi kõige vastu ja ta ei jaksa teha muud kui ainult silmad kinni lamada.

Ta tahaks näha veidigi valgust tunneli lõpus, midagi, mille poole liikuda. Midagi muud peale surma, muud kui ainult surmamõtteid.

Nina lükkab teki kõrvale, laseb jalad soojale puitpõrandale ja tõuseb voodist üles. Ta on 15aastane, tal on sirged blondid juuksed, tugev kehaehitus, laiad puusad ja suured rinnad. Valge flanellöösärk on kõhu ümber pingul.

Noortekodus on vaikne, koridori katab hädaväljapääsusiltide roheline valguskuma.

Ühe ukse tagant kostab kummalist sosinat, Nina arvab, et teised õpilased peavad pidu, aga keegi pole isegi küsinud, kas ta tahaks nendega ühineda.

Ega ei tahakski, mõtleb ta.

Õhus on tunda kustunud kaminatule hõngu. Koer hakkab taas haukuma. Koridoripõrand on külmem. Ta ei püüagi vaikselt astuda. Pigem on tal soov tualetiust mitu korda kõvasti kinni prõmmida. Teda ei huvita, et Almira vihastab ja loobib asju teistele selga.

Vanad põrandalauad nagisevad vaikselt. Nina sammub tualeti poole, aga seisatab, tundes parema jala all midagi niisket. Isolaatori, kus magab Miranda, ukse alt voolab välja tume loik. Nina seisab esialgu paigal ega tea, mida teha, kuid märkab siis, et võti on ukse ees.

See on imelik.

Ta haarab läikivast käepidemest, avab ukse, astub tuppa ja süütab tule.

Kõikjal on veri, mis tilgub, helgib ja voolab.

Miranda lebab voodil.

Nina astub paar sammu tagasi ega märka, kuidas ta püksi laseb. Ta toetab käega vastu seina, näeb veriseid jälgi põrandal ja arvab, et minestab.

Ta pöörab ringi, astub koridori, avab kõrvaltoa ukse, paneb laelambi põlema, jookseb tuppa ja raputab Carolinet õlast.

“Miranda on haavatud,” sosistab ta. “Ma arvan, et ta on haavatud.”

“Mida sa minu toas teed?” küsib Caroline ja tõuseb istuli. “Mis, kurat, kell on?”

“Põrand on verd täis,” karjub Nina.

“Rahune maha.”