Читать книгу Tuletunnistaja - Ларс Кеплер - Страница 6

Koer haugub ta peale, jookseb ringi, puhiseb ja kiunub. Elisabet lonkab mööda tumedat kruusateed majast kaugemale. Koer haugub ikka, närviliselt ja katkendlikult. Elisabet teab, et ta ei jõua läbi metsa minna, lähima taluni on pikk maa – pooletunnise autosõidu jagu. Põgeneda ei ole kusagile. Ta vahib pimeduses ringi ja hiilib kuivati taha. Siis jõuab ta pruulikoja juurde, avab värisevate kätega ukse, poeb sisse ja tõmbab ukse ettevaatlikult enda järel kinni.

Hingeldades vajub ta põrandale ja võtab telefoni välja.

“Oh jumal küll …”

Elisabeti käed värisevad nii, et ta pillab telefoni maha. Selle korpus laguneb laiali ja aku kukub välja. Ta asub tükke kokku korjama, kui kruusateelt kostab sammude krabinat.

Elisabet hoiab hinge kinni.

Pulss taob üle keha. Kõrvus sumiseb. Ta üritab madalast aknast välja kiigata.

Koer haugub akna taga. Buster on talle järgnenud, kraabib ust ja lärmab kui pöörane.

Elisabet poeb nurka tulekolde kõrvale, püüab võimalikult vaikselt hingata, peidab end puukorvi varju ja vajutab siis aku telefoni sisse tagasi.

Kui pruulikoja uks avaneb, Elisabet karjatab. Paaniliselt libistab ta end mööda seina, aga ei jõua kuskile.

Siis märkab ta saapaid, tumedat kogu ja hirmuäratavat nägu; käes hoiab too tumedalt läikivat rasket haamrit.

Elisabet noogutab, kuulab, mida hääl ütleb, ja paneb käed näo ette.

Vari justkui kõhkleks hetke, ent jookseb siis Elisabeti juurde, surub ta jalaga vastu maad ja virutab täie jõuga. Põletav löök käib üle naise pealae. Nägemine kaob täielikult. On kohutavalt valus, aga kui soe veri üle kõrvade ja kaela voolab, siis tundub, nagu keegi hellitaks teda.

Järgmine hoop tabab sama punkti, pea kõigub ja ainus, mida Elisabet tajub, on see, kuidas ta ahmib kopsudesse hapnikku.

Meeltesegaduses tundub talle, et õhk on nii imeliselt magus, seejärel kaotab ta teadvuse.

Ülejäänud lööke ja keha nõtkumist nende all Elisabet ei tunne. Ta ei märka enam seda, kui ta taskust võetakse hooldajate toa ja isolaatori võtmed, ega seda, et ta jääb põrandale lamama, koer jookseb sisse ja limpsib verd ta purukstaotud pealaelt, samal ajal kui eluvaim temast pikkamisi kaob.