Читать книгу Tuletunnistaja - Ларс Кеплер - Страница 24

Pia Abrahamsson märkab, et sõidab liiga kiiresti.

Ta oli kavatsenud varem teele asuda, kuid Östersundi kirikukogu koosolek venis plaanitust pikemaks.

Pia vaatab tahavaatepeeglist poega. Lapse pea on vajunud turvatooli servale. Silmad on prillide taga kinni. Hommikupäike helgib puude vahel ja üle poisi rahuliku näokese.

Pia vähendab kiirust 80 kilomeetrini tunnis, kuigi tee läbi kuusemetsa kulgeb täiesti otse.

Tee on tontlikult tühi.

Kakskümmend minutit tagasi kohtas ta puitu täis laaditud kaugveoautot, pärast seda ei ole ta näinud ühtki sõidukit.

Pia kissitab, et paremini näha.

Metsloomade kaitsetara virvendab monotoonselt kummalgi autoküljel.

Inimene on kõige arem loom maailmas, mõtleb ta.

Meie riigis on 8000 kilomeetrit kaitsetara. Mitte selleks, et loomi kaitsta, vaid selleks, et kaitsta inimesi. Läbi suure metsa viivad kitsad teed, mida kummaltki poolt kaitseb kõrge aed.

Pia Abrahamsson viskab kiire pilgu tagaistmele, kus on Dante.

Pia jäi rasedaks siis, kui töötas kirikuõpetajana Hässelby koguduses. Lapse isa oli Kyrkans Tidningu toimetaja. Pia hoidis rasedustesti käes ja mõtles, et ta on 36aastane.

Ta otsustas lapse alles jätta, kuid lapse isa pidi ta elust kaduma. Poja saamine on parim, mis temaga on juhtunud.

Dante magab toolis. Pea ripub raskelt rinnal, tekk on kukkunud autopõrandale.

Enne uinumist oli poiss nii väsinud, et hakkas iga asja peale nutma. Ta virises näiteks selle pärast, et autos haises ema parfüümi järele ja Super Mario oli ära söödud.

Sundsvallini on vähemalt 20 ja peale seda Stockholmini veel 460 kilomeetrit.

Nüüd on Pia Abrahamssonil pissihäda – ta jõi kirikukogu koosolekul liiga palju kohvi.

Varsti peaks tulema bensiinijaam.

Ta mõtleb endamisi, et keset metsa ei peaks autot peatama.

Ei peaks, aga ometi ta teeb seda.

Pia Abrahamsson, kes igal pühapäeval jutlustab, et kõigel, mis meiega juhtub, on sügavam mõte, langeb ise vaid mõne minuti pärast pimeda juhuse ohvriks.