Читать книгу Tuletunnistaja - Ларс Кеплер - Страница 16

Joona tõmbab kaitseülikonna selga, astub suure maja trepist üles ja uksest sisse. Esikus surisevad prožektorite ventilaatorid ja õhk on juba kuum. Iga nurgatagune on tänu intensiivsele valgusele nähtav. Tolm lendleb õhus ringi.

Joona astub ettevaatlikult mööda plastlatakaid, mis on põrandalaudadele asetatud. Üks maal on maha kukkunud, purunenud klaasi killud sätendavad valguskiirte all. Verised saapajäljed viivad eri suundadesse, läbi koridori välisukseni ja tagasi.

Majas on säilinud endise suurtalu õhustik. Seinale maalitud mustrid on pleekinud, kuid värvikirevad, Dalarna rändkunstnike loodud taimeornamendid vingerdavad üle seinte ja korstnajalgade.

Koridoris seisab kriminalist Jimi Sjöberg ja suunab rohelist valgust mustale toolile, mida ta on töödelnud punase värvipigmendiga.

“Veri?” küsib Joona.

“Mitte siin,” pomiseb Jimi ja otsib rohelise valgusega edasi.

“Kas olete midagi leidnud?”

“Erixon helistas Stockholmist ja ütles, et me ei liigutaks kärbsesittagi, enne kui Joona Linna on loa andnud,” vastab ta muiates.

“Suur tänu selle eest.”

“Nii et me ei ole veel õieti alustanudki,” jätkab Jimi. “Panime need kuradi latakad maha, pildistasime ja filmisime kõik üles … siis võtsin endale õiguse tupsutada koridoris natuke verejälgi, et midagi laborisse saata.”

“Väga hea.”

“Ja Siri võttis esikus jäljed üles, enne kui need ära soperdatakse.”

Teine kriminalist, Siri Karlsson, on just isolaatori messingist ukselingi ära kruvinud. Ta asetab selle ettevaatlikult paberkotti ning tuleb siis Joona ja Jimi juurde.

“Ta vaatab kuriteopaiga üle,” selgitab Jimi.

“Pilt on päris vastik,” ütleb Siri marlimaski tagant. Ta silmad on väsinud ja pinges.

“Mõistan,” vastab Joona.

“Võid parem pilte vaadata, kui tahad,” ütleb naine.

“See on Joona Linna,” selgitab Jimi talle.

“Vabandust, ma ei teadnud.”

“Ma olen lihtsalt vaatleja,” ütleb Joona.

Naine lööb pilgu maha. Kui ta uuesti üles vaatab, on näha, et ta punastab.

“Kõik räägivad sinust,” ütleb ta. “Ja mina arvan, et ma … mind ei huvita see sisejuurdlus. Mul on hea meel, et saame koos töötada.”

“Minul samuti,” vastab Joona.

Ta seisab paigal, kuulatab prožektorite surinat ja kogub ennast, et mitte järele anda refleksile eesootava vaatepildi koleduse eest pilk ära pöörata.