Читать книгу Tuletunnistaja - Ларс Кеплер - Страница 8

Nina hingeldab ja vaatab Carolinele otse silma, et teha end arusaadavaks, kuid on samal ajal imestunud iseenda hääle üle – et ta söandab keset ööd niimoodi karjuda.

“Igal pool on veri!”

“Ole vait,” sisistab Caroline ja ronib voodist välja.

Nina karjed on ka teised üles ajanud, tubadest kostab hääli.

“Tule ja vaata,” ütleb Nina ja hõõrub hirmunult käsivarsi. “Miranda näeb nii kummaline välja, sa pead tulema teda vaatama, sa pead …”

“Kas sa võiksid maha rahuneda? Ma tulen ja vaatan, aga ma olen kindel, et …”

Koridorist kostab karjatus. Röökijaks on väike Tuula. Caroline tormab toast välja. Tuula jõllitab isolaatori ukse vahelt sisse. Ta pilk on tardunud. Indie tuleb samuti koridori ja kratsib end kaenla alt.

Caroline rebib Tuula toast välja, aga jõuab enne seda näha verd seintel ja Miranda kahvatut keha. Süda peksab. Ta seisab Indiele ette – kellelgi ei ole vaja rohkem enesetappe näha.

“On juhtunud õnnetus,” selgitab ta lühidalt. “Indie, kas sa palun juhataksid kõik sööklasse?”

“Kas Mirandaga on midagi juhtunud?” küsib Indie.

“Jaa, me peame Elisabeti üles ajama.”

Lu Chu ja Almira tulevad toast korraga välja. Lu Chul on ainult pidžaamapüksid jalas ja Almira on end tekki mässinud.

“Minge sööklasse,” ütleb Indie.

“Kas ma võiksin kõigepealt nägu pesta?” küsib Lu Chu.

“Võta Tuula kaasa.”

“Mis, kurat, siin toimub?” küsib Almira.

“Me ei tea,” vastab Caroline lühidalt.

Samal ajal kui Indie üritab kõiki sööklasse suunata, tormab Caroline hooldajate magamistuppa. Ta teab, et Elisabet võtab unerohtu ega kuule kunagi, kui keegi tüdrukutest on üleval ja jookseb ringi.

Caroline taob vastu ust nii kõvasti kui suudab.

“Elisabet, ärka üles!” hüüab ta.

Ei midagi. Ühtegi häält ei ole kuulda.

Caroline jookseb läbi vastuvõtutoa hooldajate tuppa. Uks on lahti ja ta astub otse sisse, haarab telefoni ja helistab Danielile, kes on esimene pähetulev inimene.

Telefon ragiseb.

Indie ja Nina tulevad samuti hooldajate tuppa. Nina huuled on valged, liigutused järsud ja keha väriseb.

“Oodake sööklas,” ütleb Caroline lühidalt.

“Aga veri? Kas sa verd nägid?” karjub Nina ja kisub paremal käeseljal ühe haava lahti.

“Daniel Grim,” vastab väsinud hääl telefonis.

“See olen mina, Caroline, siin on juhtunud õnnetus ja Elisabet ei ärka üles, ma ei suuda teda äratada, nii et helistasin sulle, ma ei tea, mida teha.”

“Mul on jalad verised,” röögib Nina. “Mul on jalad verised …”

“Rahune maha,” karjub Indie vastu ja üritab Ninat eemale tirida.

“Mis toimub?” küsib Daniel, kelle hääl on järsku täiesti ärkvel ja keskendunud.

“Miranda on kongis, see on verd täis,” vastab Caroline ja neelatab. “Ma ei tea, mida …”

“On ta raskelt vigastatud?” küsib mees.

“Jah, ma arvan … see tähendab …”

“Caroline,” katkestab Daniel. “Ma helistan kiirabisse ja siis …”

“Aga mida ma teen? Mida …”

“Vaata, kas Mirandal on abi vaja, ja püüa Elisabet üles ajada,” vastab Daniel.