Читать книгу Tuletunnistaja - Ларс Кеплер - Страница 9

Sundsvalli häirekeskus asub kolmekorruselises punastest tellistest hoones Bäckparkeni lähedal Björneborgsgatanil. Jasminil ei ole enamasti öövalvetega raskusi, aga täna on ta ebatavaliselt väsinud. Kell on neli hommikul ja kõige hullem aeg on möödas. Ta istub, klapid peas ja mikrofon suu juures, arvuti taga ja puhub kruusis aurava musta kohvi peale. Puhkeruumis vesteldakse ja visatakse nalja. Eelmise õhtu ajalehtedes oli pealkiri, et keegi politsei häirekeskuses oli teeninud lisa telefoniseksiga. Ilmnes, et kõnealune isik tegeles telefoniseksi pakkuvas ettevõttes vaid haldusküsimustega, kuid õhtulehtedest jäi mulje, justkui võtaks ta kaht sorti kõnesid vastu otse häirekeskuses.

Jasmin vaatab vaheldumisi arvutiekraanile ja aknast välja. Õues on veel pime. Kaugveoauto sõidab kolisedes mööda. Eemal põleb tänavalatern. Nõrk valgus langeb puulehtedele, hallile elektrikapile ja tühjale kõnniteele.

Jasmin paneb kohvitassi käest ja vastab sissetulevale kõnele: “Hädaabi 112. Mis on juhtunud?”

“Minu nimi on Daniel Grim, olen Birgittagårdeni terapeut. Üks õpilane just helistas mulle. Asi tundub olevat tõsine. Te peate sinna sõitma.”

“Kas sa oskad öelda, mis on juhtunud?” küsib Jasmin, otsides samal ajal arvutis Birgittagårdenit.

“Ma ei tea, üks tüdrukutest helistas. Ma ei saanud täpselt aru, mida ta räägib, kõik karjusid ümberringi, ta nuttis ja ütles, et kogu tuba on verd täis.”

Jasmin annab kolleeg Ingrid Sandénile märku, et on vaja ka teiste operaatorite abi.

“Kas sa oled ise kohapeal?” küsib Ingrid mikrofoni kaudu.

“Ei, ma olen kodus, magasin, kui üks tüdrukutest helistas …”

“Kas sa räägid sellest Birgittagårdenist, mis asub Sunnåsist põhja pool, jah?” küsib Jasmin rahulikult.

“Palun kiirustage,” ütleb mees väriseval häälel.

“Saadame niisiis politsei ja kiirabi Sunnåsist põhja pool asuvasse Birgittagårdenisse,” kordab Jasmin kindluse mõttes.

Ta lõpetab kõne ja võtab otsekohe politsei ja kiirabiga ühendust. Ingrid jätkab Danieli küsitlemist: “Kas Birgittagården pole mitte noortekodu?”

“Jaa, erirežiimiga noortekodu,” vastab mees.

“Kas seal ei peaks mitte personal kogu aeg kohal olema?”

“On küll, mu naine Elisabet on valves, ma helistan talle kohe … ma ei tea, mis toimub, ma ei tea midagi.”

“Politsei on teel,” rahustab Ingrid ja näeb silmanurgast, kuidas esimese patrullauto sinine vilkur üle lohutu tänava valgust heidab.