Читать книгу Äratundmishirm - Lea Jaanimaa - Страница 13

Pargi alleel sõites avastas Meelika, et polnud märganudki varem, et sügise saabumise märgina on lehed hakanud kolletama. Sügis oli ta lemmikaastaaeg. Lapsena maal elades meeldis tal sulguda ärklituppa, sättida keha mugavalt reformpõhjaga voodisse patjade najale ja lugeda raamatut. Alati olid laual õunad, mida ta vahetpidamata järas.

Raamatud olidki tema kõige suuremad sõbrad. Meelika lausa tundis sellele mõeldes päikesest ja vihmast tekkinud omapärast lõhna. Oma kinnisevõitu iseloomuga armastas ta vaikust ning eraklust. Parim muusika oli rabin, mis sügissadudega katuseplekil mängis. Meenutus lapsepõlvekodust tõi talle meelde põhjuse, miks ta hetkel viibib võõra mehe seltsis kauni loodusega võõras kohas. Ta ihkas kodu, kus oli tema enda maailm ja omad õigused.

„Jah, ma tahan maja!ˮ Kogemata ütles ta selle mõtte välja häälega.

„Ei, kaunitar, seda maja sa ei saa, see ei ole müügis. Astu nüüd välja, lähme uurime, kas antakse midagi hamba alla. See restoran avati hiljuti, ma ise ka pole veel siia kontrollkäiku teinud, saame näha, mis menüüd pakuvad. Noh, siva-siva, ära passi midagi suu ammuli loodust, luban, et see püsib samasugusena ka siis, kui oleme kõhud täis parkinud.ˮ

Toitu oodates tuli Joonaselt järgmine lugu ja Meelika lootis tõemeeli, et see ei sisalda midagi, mis söögiisu peletab. Ta oli tellinud kapsarulle.

„Tead, ühel mu pruudil oli vist midagi sisikonnast ära lõigatud. Sõi, mida tahtis ja palju tahtis, ja paksuks ei läinud. Restoranis pidin alati ettekandjale selgitama, et daamile palun see rasvane seapraad ja mulle kanafilee riisiga.ˮ

Joonasele ei jäänud Meelika grimass märkamata:

„Mis viga, preili?ˮ

„Kas lepime kokku, et nilbetel teemadel enam ei räägi?ˮ anus Meelika.

„Sõna „preiliˮ ei ole ju nilbe, vanamoodne ehk veidi,ˮ mängis Joonas ja jätkas:

„Ära ärritu, kortsud tulevad ja suu vajub kriipsuks. Hoia seda, mida loodus on sulle kinkinud.ˮ