Читать книгу Äratundmishirm - Lea Jaanimaa - Страница 3

Väga suurel punasest sametist diivanil lebas naine ja vaatas ainiti lakke. Diivan oli liialt massiivne ja erendas maitsetult nagu neoontuledes päikesetõus. Ka tuba, mida see nurgadiivan ehtis, oli tarbetult suur, õieti oli nii avara ruumi tarvis sisustust vähevõitu. Oligi vaid see lahmakas sohva ja vastasseinas ümara simsiga kaminamonstrum. See võis küll toa soojaks kütta, aga soovitud hubasust ta ei andnud, ükskõik kui lähedal tulele lamamiskoht ka poleks olnud. Tühja sest kaminast, praegu see nagunii ei küdenud ja vahtis lõheroosaks värvitud seintega tuppa tondina.

Ühes seinas olid aknad. Nende ees lainetasid seinast tooni võrra heledamad kardinad. Kangameetritega ei oldud koonerdatud ning saavutati hea tulemus. Suur põrandapind, mida kattis tammine parkett, oleks vajanud mingisugustki vaipa. Kõik peale kamina tundus värske ja uus, ent midagi oli jäänud selles toas justkui pooleli ─ mingi alustatud hea kavatsus oli jäänud lõpuni ellu viimata.

Naine erkpunasel diivanil ei tundunud perenaisena, kes hetkeks selili puhkama on heitnud. Polnud näha ka toasusse. Naise vanust oli raske määratleda, lähenes neljakümnele vast. Tema tegelikku iga varjas ilu, mis polnud petlike võtete tulemus, ta oli looduslikult kaunis. Kaunis teksapükstes ja lihtsa sviitriga, ainsaks ehteks niitpeenike randmekett. Tema sale keha näis kuidagi elutu, pikad tumedad juuksed valgusid hooletult üle sohva pehme käetoe, saledate sõrmedega käed ristusid rinnal. Naise nägu reetis eestlastest esivanemate segunemist võõramaise verega. Sellist jumet võis saavutada küll solaariumis, aga nende näojoonte puhul oli see ilmselgelt loomulik toon. Üksikjoonteni laskumata võis seda nägu pidada väga omapäraseks.

Jäi mulje, et naine magab, rohelised mandelsilmad lahti ununenud, muljet muutis vaid suur pisar, mis mööda põsesarna kõrva veeres.

„Ta ei tule…ˮ oigas naine, kellele vanemad olid pannud nimeks Meelika. Kuidagi võõrana tundus see mesine nimi ega haakunud kandja idamaise välimusega, ent kes naist lähemalt tundma õppis, veendus peagi, et see sobib vägagi tema malbe ja hooliva iseloomuga.

Pisarad aina voolasid ja Meelika kallutas aeg-ajalt pead kahele poole, et silmavesi kõrvust välja saada.

„Meie Isa, kes Sa oled taevas, pühitsetud olgu Sinu nimi ─ mis seal vahepeal ka ei käi ─ tee palun nii, et Joonas tuleks, astuks korrakski sisse, sest Sinu päralt on ju vägi,ˮ palus ta improviseerides. Palve võttis ta appi ainult kõige abitumatel hetkedel. See, et suurem osa palvest oli ununenud, näitas, et ta polnud pikka aega sellises olukorras viibinud. Aeg tiksus edasi ja jälle oli üks päev õhtusse jõudmas. Meelika oli terve nädala selles korteris Joonast oodanud. Ta tahtis rääkida, lihtsalt selgitada, ennast õigustada. Joonas aga ei võtnud ta kõnesid vastu, sms-idele ei reageerinud, ise ka ei helistanud – mitte kui midagi, täielik vaikus. Naine ei saanud aru, miks temaga sel viisil käitutakse. Isegi mõrtsukale antakse viimane sõna, miks küll teda ära ei kuulata?

Jälle oli tuba hämar. Meelika ei teadnud, kas süüdata tuli, et Joonas näeks, või olla pimedas, et Joonast üllatada, kui ta juhtub tulema. Pimedus ja jahedus tegid ta enesetunde veelgi viletsamaks. Meelika ei mäletanud, millal ta viimati sõi ─ puusanukid olid püsti nagu ninaotski, mis ta murtud hingega enam kokku ei sobinud. Ta ei tahtnud süüa, tahtis ainult Joonasega rääkida, korrakski. Meelika pea kumises valupiiril. Mõtted kandusid hetkesse, mil tee Joonasega ristus.