Читать книгу Äratundmishirm - Lea Jaanimaa - Страница 25

Terveks nädalaks jätkus korterisse saginat, millist Meelika oli näinud jõulueelsetes lastesaadetes. Nagu päkapikud askeldasid töömehed, kuna Meelika aina imestas, kuidas nad üksteisele jalgu ei jäänud ja midagi ära ei lõhkunud. Nõiaväel ja Joonase kõva kisa saatel said põrandad korraliku parketi, seinad lõheroosa värvi ja laed säravvalgeks. Meelika ülesandeks jäi kardinate ja valgustite valimine. Kuna Joonas rahaga ei koonerdanud, valmis hea tulemus. Kergem remont tehti ka ülejäänud tubades ja ikka silmas pidades Meelika maitset.

Ennekõike üürikorteriks mõeldud ruumi interjööri rikkusid nüüd vaid vanad mööbliesemed. Ühes magamistoas laiutas sektsioonkapp, polüesterlaki pragunemisest tekkinud rohked kiired kunagise moekauba vanust rõhutamas, kuid oli ikka veel kasutusel, mahutades baaridest näpatud kokteiliklaase. Lahkunud võrukate omamoodi hobi. Parem oleksid võinud hostelitest või motellidest tekke koguda – Meelika ei uskunud, et keegi selle korteri kunagi tervenisti soojaks jaksab kütta. Elektriradiaatorid tundusid abitult lühikesed, kusjuures kulutatud elekter tuli ju kinni maksta.

Elamiseks normaalset temperatuuri ja hubasust võis tekitada kaminat küttes. Meelikale isegi meeldis selles toas pärast remonti viibida. Kuidagi romantiline ja maagiline. Joonasel on anne millegi loomise nimel kiiresti tegutseda.

„Joonas, kas ettevõtja on raske olla? Ma ka olen mõelnud kunagi seda rada pidi minna.ˮ

„Parem jäta see rada kõndimata, sa oled liiga pehme selle jaoks, sind tallatakse mutta, enne kui sellest arugi saad.ˮ

„Ega ma ehitust pidanudki silmas, midagi teenindusvaldkonnast kavandan.ˮ

„Tee jah puhkemaja Puhka Rahus Kahvel Kõhus!ˮ

„Ma midagi muud mõtlesin küll, aga las jääda see jutt siiapaika, kui arvad, et minust asja pole muuks kui surnuaiateede kõplajaks.ˮ

„Ei, sinust on asja liigagi palju ja see ajab mul hinge täis. Tubli naise, targa ja samas malbe, saab see lontrus, kes su kunagi ära võtab.ˮ

Nädal enne sünnipäeva võtsid Joonas ja Meelika hingamisruumi tarvis teineteise suhtes aja maha. Nad ei kohtunud ega helistanud. Meelika puhkas ja valmistas end peoks ette.

Kuna peopaik oli kena kujunduse saanud, ei tohtinud perenainegi viletsam välja näha. Meelika ostis endale kleidi, mis jättis paljaks nii tema selja, õlad, rinnaesise kui ka põlved. Meelika ei sallinud kasukaid, aga et tema sünnipäevad jätkusid tavaliselt kusagil klubis, võttis ta kasutusele ka pika kasuka. Peeglist vaatas vastu daam. Vahel harva oli seda isegi lõbus näha, aga tavaliselt eelistas ta sportlikku stiili.

Rõivaste ostmisega polnud ta kunagi endale vaeva tekitanud, talle poekraam sobis. Osturallisid ta ei külastanud, aga kui midagi oli vaja, jalutas läbi poe ja ladus korvi. Võltstoodete osakondadest hoidis eemale: sealsed rõivad ei vastanud kunagi numbritele ja umbsetes kabiinides neid passitada-proovida tundus talle koormav. Ega polnudki vaja tohutul hulgal hilpe kokku tarida, keha ju igal inimesel üks kanda. Jalanõudega tuli rohkem vaeva näha, need olid erinevate liistudega ja nõudsid proovimist, sest pidid ju mugavad kanda olema.

Meelika korraldas juba külalisteringi. Teated sünnipäevapeo täpsete andmetega edastas ta telefonitsi. Ei olnud kombeks piilupardipildiga kutseid välja saata.