Читать книгу Äratundmishirm - Lea Jaanimaa - Страница 16

Ühel päeval küsis Meelika:

„Ega ometi pole märgatud, et me koos siin käime?ˮ

„Loogiline, et on.ˮ

„Ja mis sa siis selgitanud oled?ˮ

„Kaunitar, peremees ei pea oma üürilistele aru andma, kus ta käib, kellega käib ja miks ta käib.ˮ

„Mul tuleb kananahk ihule, kui ma mõtlen, mida kõike sa elus teinud oled, eriti naistega.ˮ

„Mul tuleb kananahk vändale peale, kui mõtlen, mida sa kõike siis teed, kui ma sind õhtuti koduukse ette olen sõidutanud.ˮ

„Midagi ei tee, puhkan lihtsalt.ˮ

„Midagi ei tee? Nagunii lähed kohe ümber nurga trikitama.ˮ

„Mida ma sulle ikka siin tõestama hakkan. Ma ei ole sulle ülalpeetav armuke, kelle elu sa kontrollid. Mul on raske ette arvata, mida sa minust oma tulevastele pruutidele kokku patrad. Nilbusi kindlasti, sa ei oskagi teisiti.ˮ

„Räägi parem, kes su lastele kodus muinasjuttu loeb, kui sa mul siin poolte öödeni pliiatseid teritad.ˮ

„Keegi ei loe, seal ei olegi lapsi.ˮ

Joonas luges sellest välja, mida lugeda tahtis ja jätkas vastikult:

„Kullake. Kohe, kui ehitusloal pitsat all, panen su kõhtu arbuusi kasvama.ˮ

„Sa oskad kõik labaseks keerata,ˮ heitis Meelika ette.

„Ah mina olen labane? Kas sa oled mõelnud, kui labaselt sinuga käitutakse vanadekodus? Keegi ei ulata sulle klaasi vettki, siibrist rääkimata. Laps peab olema! Sinusugusele kuluks tütar ära, mõtle sellele! Tead, kuidas isegi need naised lapseootele jäävad, kes lapsi ei saa– sõidavad soojale maale. Vene ajal käidi Krimmis, tänapäeval Türgis ja Tais.ˮ

„Kas pakud sponsorlust või?ˮ

„Hea mõte,ˮ lausus Joonas.

„Kas reisin kaasas nagu jalgadega kohver või?ˮ

„Jah, just! Tagasi tulles on üks kohver ribadeks kulunud, sest lennukis loobitakse pagasit ja teisel…ˮ

„Ma keeldun su juttu kuulamast, see ei ole enam naljakas,ˮ katkestas Meelika.

Joonas vabandas – esimest korda!

Igal õhtul viis Joonas Meelika koduukse ette ja varahommikul ootas trepi ees. Igal hommikul hurjutas, et peab Meelikat kaua ootama. Kuigi Meelika ärkas äratuskellaga ja oli õppinud olema valmis juba enne Joonase tulekut, pahandada sai sellegipoolest.

„No küll sina võid alles kohmerdada! Siia maja ette mina oma nooruse jätan ja tervise matan!ˮ Joonas justkui ammutas sellest energiat, et sai Meelikale ebamugavust tekitada. Ise oli mees tõepoolest väga täpne. Tööd rügas ta ka mitme eest, väiksemad materjalid vedas töömeestele ise kätte. Alailma oli sõiduauto salong värvipotte ja pagasiruum tsemendikotte täis.

Töömehed olid enamasti viinalembesed ega pidanud kindlat töökohta. Palka maksis Joonas ilmselt vähe, sest kui ehitajatel peoks kiskus, ei huvitanud neid, kas on töö- või puhkepäev. Meelikal oli hirm, et kuidas ta oma maja sellise kambaga üldse valmis saab.