Читать книгу Äratundmishirm - Lea Jaanimaa - Страница 7

Meelika oli õppinud leppima paljude asjadega, ent üks, mis tal alati harja punaseks ajas, oli ebaviisakus. Joonase käitumist võis pidada lausa jämedaks. Administraatori ees oli Meelikal piinlik. Tegi ju tema oma tööd püüdlikult, kuigi oleks võinud edasi raamatut lugeda.

Hotellituba oli avar. Kahe voodi vahel olid öökapid, vastasseinas laud kandiku, veeklaaside ning telefoniaparaadiga. Meelika lihtsalt istus ja vaatas, kuidas mees nagu mängeldes kattis neile laua ja silma hakkas veel see, et enne joogi välja valamist pesi ja kuivatas ta klaasid üle.

„Arvan, et selleks on siin tugiraamid, kui ma ei jaksa peale selle kraami ära söömist õieti liikuda enam,ˮ eputas Meelika, et vähegi seltskondlikkust välja näidata.

„Kaunitar, selle kõhu ikka enne teeme sulle ette!ˮ

„Ma rääkisin, et lähen paksuks.ˮ

„Ära edvista, sul on missimõõdud ja sa tead seda väga hästi, mitte nagu mõnel teisel naisel – kõik kolm mõõtu üheksakümmend.ˮ

Meelika jäi lihtsalt vait. Joonas ulatas konjakiklaasi:

„Võtan selle terviseks, et alustatud teekond edukalt lõpuni jõuaks!ˮ ütles Joonas.

„Kas hakkad testamenti tegema, et otsi kokku võtad?ˮ mängis Meelika taipamatut.

„Tead tüdruk, selle toostiga ma seda küll ei mõelnud. Ma ei mõelnud isegi sinu rajalt maha võtmist, see paratamatu asi ei vaja isegi toosti mitte. Sinu kodu ehitamist pidasin silmas. Esimene samm on tehtud, nüüd paneme seitsmepenikoormasaapad jalga ja astume joonelt soolaleivapeoni välja.ˮ

„Miks sa arvad, et soolaleivapidu tuleb? Äkki teen hoopis suhkrusaiapeo?ˮ

„Jah, sa teed lausa meepotipeo. Ise oled keskel ja naudid, kuidas mehed su ümber sumisevad ─ see sulle meeldiks.ˮ

Joonas takseeris Meelikat vidukil silmadega. Meelika tõmbas automaatselt põlved koomale.

„Mis sa neist põlvedest pingutad? Tead ju küll, kuidas laste nukud käituvad, kui nad pikali pannakse.ˮ

„Need on blondide anekdoodid. Minu puhul see ei kehti.ˮ

„Mis on su juuste loomulik toon?ˮ küsis mees küsimuse, mis on Meelikat terve elu ärritanud.

„Seesama tume ongi. Juba väikese lapsena oli mul eestlase kohta ebaloomulikult tume pea.ˮ

„Kas sa oled kogu aeg Tallinnas elanud?ˮ läks Joonas joonaselikult teemaga mujale. „Ma nagu oleksin sind kusagil kohanud. Trukkinud pole, aga näinud kindlasti.ˮ

„Ole vait oma trukkimisega! Sugumürsk oled või?ˮ

„Ei ole, aga mul on tulnud elus palju naisi tundma õppida. Kui olin noor, siis meeldisid vanemad naised, nooremad ei andnud kätte. Ma ei olnud eriti pikkade killast. Vanemaks saades läksid pruudid nooremaks.ˮ

„Naine on sul noor või?ˮ

„Ei ole, aga tal on praegu teine noorus, lõpetab Tartus ülikooli.ˮ

„On sul ilus naine?ˮ

„On küll. Me oleme head sõbrad.ˮ

„Mismoodi, sõbrad?ˮ

„Voodit me ei jaga, naine ütleb, et sobime sõpradena paremini.ˮ

„Imelik …ˮ

„Kas sa siis oled kogu aeg pealinna plika olnud? Mulle tundub, et olen sind Kesk-Eestis näinud,ˮ ei raugenud Joonase huvi.

„Olen tõesti Kesk-Eestist. Tulin Tallinnasse tehnikumi. Maal oli ka hea, aga mulle jäi seal elu igavaks. Järgnev päev ei erinenud eelmisest millegi poolest ja see tekitas konnatiigi tunde. Igal juhul kippusin ma kirevamasse keskkonda elama ja selle nimel valisin kooli pealinnast.ˮ

„Midagi sellist ma arvasingi,ˮ noogutas Joonas mõistvalt.

„Räägi parem endast. Sina vist pole koolis käinudki. Lapsena ehitasid onne ja nüüd majamoodi asju.ˮ

Meelika tundis, et konjak hakkab mõjuma ja läks oma voodini ning kuulas meest distantsilt. Joonas ei teinud tema pilkest väljagi:

„Mis seal rääkida, Valgas oli meil oma maja. Kasvasin teadmisega, et uppuja päästmine on uppuja enda asi. Nagu mainisin, olin väikest kasvu, aga ei jäänud alla ka suurematele. Korvpalli ma ei mänginud, aga käisin maadluses.ˮ

Meelika jälgis vidukil silmadega meest. Täpselt samamoodi, nagu see oli teda varem vaadanud. Kõigepealt analüüsis ta Joonase pead. Peakuju oli ilus, selline suuremat sorti, hästi tihedad juuksed andsid talle kantpea, kuid mitte päti välimuse. Juuksuris kulus tal ilmselt palju raha, sest ta karvkate andnuks heale saapaharjale silmad ette. Et ilusam oleks, helendas meelekohtadel veidi hõbedatki. Kael oli Joonasel jäme, nina veidi lömmis, ilmselt oli see rusikat tunda saanud. Pole ka ime, sest mehe suuvärk oli tõesti väljakutsuv.

„Mis sa kaunitar nüüd jõllitad, kärbes on nina peale kükitanud või?ˮ kuristas Joonas naerda ja jätkas:

„Tead, isegi jaanalind ei suuda nii palju mustust teha kui naised. Mul oli hiljuti üks noor pruut, tirisin ta narkopesast välja, ei olnud tal korralikke riideidki seljas, ulualusest rääkimata. Oli joodikust ema eest linna põgenenud. Vaatamata meie suurele vanusevahele ei häbenenud ta kunagi kohvi juues või tänaval käies mul kaelast kinni hoida, näitas meid kui Hollywoodi kuuma paari. Maitse oli tal, harakal, kallis. Kui poest riideid käisime ostmas, valis ta ikka kõige kallimad hinnasildid. Kohe leidis üles, vahel ajas lausa naerma. Mul ei lubanud ülikondi kanda, pidin sportlik ja trendikas paistma. Kodus oli päris keeruline naisele seletada oma stiilimuutust. Ega see riiete hankimine mul kerge polnud, õlad laiad ja puusad kitsad ja kõhtu ka pole värvli vahele panna, püksisääred omakorda vajasid lühendamist.ˮ

Meelika aimas, et ka Joonasele oli konjak mõjunud, sest erilisi roppusi teise suust ei tulnud. Mees lihtsalt rääkis ja elas elusündmusi uuesti läbi. Ju olid need head mälestused.

„Harakas oli nagu stilistiks loodud, kombineeris kiirelt. Ega ta endalegi esimesi ettejuhtunud hilpe korvi sättinud, muudkui sahmerdas kabiinide vahet. Ise vabandas, et kõik seelikud näitavad ta jalad liiga välja ─ tal olid tõesti sellised makaronid. No oli ikka ahne, ostsin talle pruugitud auto ja koolitasin lubadeni. Kukkus autoeksamil pea kümme korda läbi. See oligi viimane heategu, et talle load sebisin, siis teatas, et armastab kedagi teist ja see olevat ta sõbranna. Meesterahvad ei pidavat teda enam köitma. Seda varianti ei osanud ma küll ette näha. Olen imetlenud küll ta ükskõiksust mu meessõprade vastu. Vaata kavalpead ja lollakat, vahetas minu toe ja abi narkomaanist sõbranna limpsimiste vastu.ˮ

Joonas oli sellesse tüdrukusse vist väga kiindunud olnud. Ta silmad ei olnud täis viha, pigem kurbust. Meelika vaatas Joonasele rahustavalt otsa. Joonas sai oma nõrkushoost jagu ja noomis Meelikat:

„Sa jäid mulle võlgu ja võlg on võõra oma.ˮ

„Mille eest, bensiini või? Ma ei tea ju, palju seda kulub. Tallinnas klaarime!ˮ

„Ei, toosti jäid võlgu, ja ära laiuta alailma oma rahaga.ˮ

„Olgu. Võtame siis selle peale, et metsad muutuksid jälle suuremaks ja hunte-karusid oleks rohkem.ˮ

„Kas veekogusid ka suuremaks tahad, need kipuvad kuivama?ˮ uuris Joonas. Mõlemad puhkesid naerma.

„Joonas, mulle tuli veekoguga seoses üks lugu meelde. Kas viitsid kuulata?ˮ Joonas noogutas.

„Kui ma põhikooli lõpetasin, läksin suveks isa juurde. Ta elas oma uue noore naisega meist eraldi. Selline keskkonnavahetus oli mulle kui puberteedieas plikale põnev: uued inimesed ja uued olukorrad. Seal ma avastasingi, et mind on poisid kangesti huvitama hakanud. Isa kodukohas oli üks vana park, kus poisid mopeedidega põristasid ja kohalikud tüdrukud neid siis peibutamas käisid. Muudkui jalutasid mööda pargiteid. Varsti leidsin ka ennast koos nendega ringiratast patseerimas. Isa sai jaole ja tiris mu ära, pani hoopis traktoriga vanarauda vedama. No küll ma olin vihane! Siis isa selgitas mulle, et ega poistele ei meeldigi, kui neid taga aetakse. Neile pakuvad huvi hoopis kättesaamatud tüdrukud. Mina ei läinudki rohkem parki. Poisid aga istusid õhtuti sääreväristajatega minu akna all. See pidi mulle äärepealt elu maksma minema… Viitsid kuulata?ˮ

„Räägi-räägi, sa ju tahad rääkida,ˮ innustas teda Joonas.

„Ühel päeval viis isa mind koos mõne kohaliku plikaga järve ujuma. Ujuda ma ei osanud – ei oska senini, aga niisama sulistada oli ka hea. Järsku vajutati mind jõuliselt vee alla. Üks tüdruk seisis mul jalgadega seljas, ise hoidis sõbrannast kinni. Algul arvasin, et teevad nalja, aga nad tõemeeli uputasid mind. Nägin vee all teiste inimeste jalgu ja hüppesilla talasid… Mitte midagi ei saanud teha. Viimane mõte oli, et emal ja isal on kindlasti minust väga kahju… Aga näed, ma istun siin sinu suurepärases seltskonnas, järelikult päästeti mind ära.ˮ

„Plikad kupatati kolooniasse?ˮ

„Ei. Ma vaikisin selle loo maha. Isa sai samal suvel autoavariis surma… Võib-olla ongi tema õpetussõnad poistest mulle reegliks jäänud. Tõsi küll, alati pole mul õnnestunud neid järgida.ˮ

„Ah siis sellepärast ongi sul silmad rohelised, et käisid järve põhjas avasilmi vetikaid jõllitamas?ˮ oli Joonas osavõtlik. Oleks ta midagi lohutavat sõnanud, tundunuks see võltsina.

Mõlemad purskasid lärmakalt naerma ja naersid mitu minutit, üks kähedalt, teine kiledalt ─ konjak oli tõesti teinud oma töö.