Читать книгу Äratundmishirm - Lea Jaanimaa - Страница 5

Arhitekt Atsi koduväravat avades selgus, et nad jäid veidi hiljaks. Ats oli napsi võtnud ja väga elevil. Lepiti vaid kokku, et Meelika võtab oma visandid ja krundiplaani ning läheb mõnel päeval ise Atsi juurde. Koos ühe oma tuttavaga külastas Meelika Atsi järgmisel päeval. Arhitekt oli kaine ja sai Meelika soovidest selge pildi, andis ka valmimistähtaja ─ kaks kuud. Kahte kuud ei olnud vaja oodata. Joonas helistas mõne päeva möödudes talle ja uuris projekti kohta. Meelika valgustas teda üksikasjalikult.

„Kaks kuud? Sassis kodanik oled või? Kahe kuu pärast on lumi maas! Linnavalitsuses läheb ka aega. Mul on praegu objekt lõppemas, saaksin kopa maasse lüüa ja paneks kevadeks maja püsti!ˮ tuli Joonaselt kui kuulipildujast.

„Kas lähen proovin siis Atsile rahaga vähe survet avaldada või?ˮ otsis Meelika lahendust.

„Ei avalda sa midagi, tule hüppa peale, olen kohe su ukse ees, käime koos ära! Selle aja peale on Ats juba juua täis, aga ehk taipab vähemalt seda, et kiirus on praegu primaarne.ˮ

Ats oligi oma tavakonditsioonis. Kui Meelika oli uuesti üle jutustanud nägemuse oma unistuste kodust, hakkas Joonas kätega vehkima:

„Armas taevas, mida sa naine nüüd ette kujutad! Valmis joonistada pole su soove keeruline, aga selle õhulossi ehitamisega ei hakka küll keegi jändama, ja kui hakkabki, ei jaksa sa seda kinni maksta.ˮ

Kuna kiirus oli tähtis, sest aeg on raha, laskis Joonas Atsil välja otsida mingi valmisoleva maja joonised ja laotas need lauale:

„Mis sa kaunitar jalgratast hakkad leiutama! Näe, siin on juba ehitatud maja projekt olemas. Ats teeb mõne tunniga sinu soovi järgi ringi ja muudkui ehita ja ela!ˮ

„Kui sa nii arvad,ˮ lausus Meelika ja lubas kodus vaadata.

„Mis sa seal kodus tast vahid! Saaremaal on just selline maja olemas, saad sisse minna ja vaadata, kuidas tundub. Alati on ehituse käigus sandim muuta, praegu on paras aeg enda järgi kohandada.ˮ

Nii suurele õnnele ei osanud Meelika lootagi, et saab projekti ja läheb jalutab kohe majas sees ringigi. Ta helistas sõbrale, kellega ta Atsi juures oli käinud, ja otsustaski Saaremaale sõita. Jäi siiski täpsustamata täpne aadress ja Meelika võttis Joonasele kõne. Ta ei saanud teregi öelda, kui Joonas teatas:

„Saaremaale sõidame homme. Lükkasin siin asjad käima, saarel on ka veidi sebimist.ˮ

„Sinuga Saaremaale või? Ma arvasin, et …ˮ

„Kalkun arvab – inimene mõtleb,ˮ katkestas teda Joonas. „Ole hommikul kell üheksa triksis-traksis, mul on juba majaperenaisega kokku lepitud!ˮ

„Okeiˮ oli selgi korral ainus, mida Meelika vastata suutis.